fitlapblog

Pekkis. Kass.

Istud lookas laua ääres, võtad pitsi viina, kaed kuidas aastapäevaks tehtud kõrge kunsti nime all mõnisadatuhat morbiidse leegiga põleb ning pärast seda lased teistel eestlastel hea maitsta – kes millise trofee kätte saanud, kes kui paksuks ennast söönud..
Päevake hiljem valab iga enesest lugupidav meediakanal silma kogu kleidigalerii. Kes vingemini ära paneb, see rohkem klikke saab. Kõige tähtsam on välimus! Kui sügav on dekoltee ja kas see fantaasiale ruumi jätab, kas see värv on liiga ergas, kas need ehted on sobivad ja kui kallid soengud välja näevad.
Oot! Kas mõni inimene asja pärast ka kutsuti? Et on nagu midagi ülikõva ära teinud? Hoolega otsides tõesti leiabki, et pole teine just pöidlaid keerutanud.
Ja mina siin otsin allavõtmiseks motivatsiooni onju!
Välimus.
On ju tore olla oma vanuse kohta täitsa ok välimusega isegi siis, kui trofee olemise jaoks pole loodus suurt midagi andnud/ära võtnud ja ega muuski mõttes kellegi jaoks eriliseks lotovõiduks loonud? 
Või?
Mida kõike teiste arvamuse nimel!
Inimene on kord juba sotsiaalne liik, elanud aastatuhandeid kogukondades, kus rängim karistus on olnud väljaheitmine. Viimase paarikümne aasta suundumus võimalikult paljud oma isikliku edu nimel jalge alla tallata on alateadvusele lihtsalt liiga uus asi, et geneetika oleks ümberprogrammeerunud.
Jah, ma olen väljaheidetu, kõrvalejäetu. Depressioonis. Jätkuvalt. Teen küll kõiki neid asju, mis peaks mulle rõõmu valmistama, aga mida ei tule on paranemine. Normaalseks saamine. Tunne, et sobitun kogukonda. Perekonda.
Iga kord kui midagi saab ära remonditud, tuleb järgmine nõudmine. Ikka ja alati saab veel midagi lihvida, kohendada, kõpitseda, timmida. Kunagi pole ükski asi nii hea, et ei saaks midagi halvasti öelda.

Ja mida ma siis ikkagi süüa tegin?
Rukkileiva-mustikakook (lingil pohladega) oli väga üllatav. Jätsin stevia ära ja ei kahetse. Metsamustikatega on piisavalt magus ja nüansirikas niisamagi.
Kartuleid oli. Sülti oli muidugi ka. Ise tegin. Saba ja sarvi sisse ei pannud.
Seeni sinihallitusjuustuga.
Guntzipäraselt tükeldatud köögivilju.
Isegi täiesti vegan torti oli külalise auks. Juba peale vaadates võimaldas see kilo-poolteist juurde võtta, aga ma piirdusin degusteerimisega.

Muidu on kõik hästi ja toredasti.
Loen raamatut, kütan ahju, joon teed, paitan koera. Põhimõtteliselt võiks salli ka kududa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s