fitlapblog

Omatehtud mõistus.

Vanaema ikka ütles, kui mõne eriti lolli tükiga hakkama sain, et mõistus pole oma teha.
Ma loen siin tarka raamatut, püüan paremaks inimeseks saada ja puha ja tunnen, et omatehtud mõistus kipub ikkagi üle võtma, sest perspektiivitunne on nõrk ja motivatsioon on nullis.
Ükskõik kui palju ma siin ei tõhustaks, süvendaks, juurutaks, kaasaks, panustaks, rõhutaks.
Nõrkus on mu nimi!
Juba esmaspäeval hiilis kass läheduses, tõstsin teist mitu korda sabapidi ukse taha, aga tänaseks hommikuks oli selge, et kass tuleb ikkagi peale nagu tank. Püüdsin teist küll käte ja jalgadega vehkides ning hammastega raamatust kinni hoides eemale peletada, aga ei midagi.
Isegi Matilda special trennis käisin ära!
Ei miskit.
Kass jäi kassiks.
Vaatamata sellele, et mul puudub igasugune söögiisu, perekond peab söögi järgi küsides meelde tuletama, et meie majas päris ära ei nälgitaks, hakkasin ma täiega toidust lohutust otsima!
Ilma vähimagi isuta sõin sellise koguse ühte, teist, kolmandat, et hakkasin ägisema.
Ilmselt lootuses, et äkki need endorfiinid ja serotoniinid ja dopamiinid ning muu kraam kuidagi maagiliselt tekib. Harjumusest.
Ei tekkinud, rsk!
Tegime aastapäevasülti ja aastapäevatorti.
Mingit tüli ei olnud, kuigi kartsin. Kõik oli kenalt eestlaslik ja rahulik.
Üksindus aga murdiski mind täiesti maha. No ei saa inimene lihtsalt aru, et üksindus ongi OK.
Jõllitasin siis omaette raamatuhunnikut ja tundsin end täiesti mõtetu inimesena ning sõin veel.
Minu omatehtud mõistus üritas mind vanade nippidega positiivseks väänata. Pekkis? Täiega pekkis.
Homme on uus päev, püüan neid uusi nippe rakendada ja tunda rõõmu asjadest, millest kunagi olen rõõmu tundnud.
Lisaks lipuheiskamine, paraad, fotosessioon “Eesti minut”, sült ja kiluvõileivad, uue retseptiga tort.
Kaminagi panen kütte.
Nii lihtsalt teen! Puhtalt tahtejõu pealt. Kasvõi vägisi.
Päevakava koostasin juba ka.
Teoreetiliselt peaks kass siis kasvõi natukenegi minust lahti laskma.
Ok, koera võin ka ühe soojaga karvutuks paitada.
Mu popi raamatu sisukorras on kirjas, et isegi sellisest situatsioonist, nagu see, mis mind nüüd välguna tabas, on võimalik terve mõistusega välja tulla. Hetkel on mul nii kahtlusi kui ka kõhklusi. Lihtsalt.
Aga ma tahan leida viisi lõpuks ometi see igavene küünlapäev ära lõpetada ja hakata elama viisil, mis pidevalt masendust ei tekita.
Mingi võimalus ju peab olema?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s