fitlapblog

Lgkntrl. Vundamenditööd jätkuvad.

Tuimalt toidu sissevitsutamise vastane põhjapanev sõjakavalus number kuus:
kasvata oma vastupanumusklit!
Ok, jah, trenni võib ka minna. Et jõuaks ikka suuremaid suutäisi ette tõsta. Aga siinses kontekstis tähendab vastupanumuskel seda, et pole agasid. Pole neid “välja arvatud see kord”-asid.
Üks enamlevinud mõte, mis eelneb oma suurejoonelistele plaanidele sihilikult vastu tegutsema asudes on erandi tegemine:
“Ma luban endale praegu sel ühel korral erandi teha. See (suutäis) ei loe.” Õpetades iseend juba niigi paksuks söötnud aju järeldama, et mingit kahju ju ei järgne. Aga point on, et kahju järgneb. Psühholoogiliselt on järgmist erandit teha juba kergem ja ülejärgmist veelgi kergem.
Seega tuleb kasvatada vastupanumuskit.
Iga kord kui erand jääb tegemata, kasvab psühholoogiline võime näksimis- või ükskõik millisele muule ahvatlustele vastu panna. Seda saabki võtta kui väikest igapäevast mõneminutilist mõtlemise treeningkava. Pealegi tekib kontrolli säilitades ka väike egoboost – jah, sa suudad oma eesmärgi nimel tegutseda!  Tõesti-tõesti. Päriselt-päriselt. Mõtle mõnele eelnevale korrale oma elus, kus sa suutsid suurema eesmärgi nimel tegutseda. Asi on harjumuse kujundamises!
Iga kord loeb!
Ei mingeid pretsedente!
Kirjutagem üles: IGA KORD LOEB!
Nii.
Nüüd harjutagem kuni tekib harjumus. Väidetavalt vajab uue harjumuse kujundamine 21 päeva (seda praeguses raamatus ei öelda, seda tean iseenese varasemast tarkusest).

Ühtlasi kutsun ma jätkuvalt üles end ja ka teisi kõvasti kiitma iga väiksemagi edusammu korral. Meil, eestlastel, on see võime ikka nii tugevalt alaarenenud, et hirmushirmus. Mõne ajab kohe marru kui piits pidevalt ei plaksu.
Ainult halva märkamine viib igal aastal liigagi paljust meist kuuse otsa kuivama, kuigi mõnikord oleks piisanud vaid paarist soojast sõnast.
Palju eestlane teab sooje sõnu? Päike? Ahi? Villased sokid? Ja ongi kõik?
Kuidas oleks kui järgmine kord ütleks: “Ma mõistan, et sul on raske. Sa saad hakkama! Ma usun sinusse!”
Või alustuseks endalegi:”Ma saan hakkama! Ma usun endasse!”
Mina proovisin. Polnudki väga valus. Sain hakkama küll.
Ma tõesti tahan SEL korral hakkama saada, muuta eelkõige mõtteviisi. Retseptides näpuga järge ajada ma oskan. Numbreid tunnen ka. Aga vot selle kivistunud mõtlemise jaoks on nüüd küll pidevalt kukkuvaid veetilkasid vaja.
Kõige raskem on siiani olnud motivatsiooni leidmine.

P.S. Mis sind alla võtma ja/või tegutsema motiveerib?
Olen tänulik juba ette kõigi vastuste eest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s