fitlapblog

Lgkntrl. Ma olen (raamatusirvimis)pattu teinud!

Peale BodyArti kui ma olin parajasti kodus imestusse ära suremas, et mismoodi need inimesed seal trennis küll suutsid käsi ja jalgu nii kiiresti ning koordineeritult liigutada, võtsin ma peapöörituse vältimiseks oma uut lugemisvara pisut ette sirvida.
Öeldi küll, et ei tohi, aga ikka tegin.
No et kas tuleb ikka juttu minu vaieldamatutest pikaaegsetest üleõgimislemmikutest nagu stressist söömise karurauad ja emotsioonide vältimise maamiinid.
Tulebtuleb!
Juhuks kui tunnen, et mu kalender on niigi täis topitud ja elu liiga keeruline tegelemaks veel tervisikult söömise murega ka.
Ebamõistlikest nõudmistest iseenda suhtes. 
Pinge mahalaadimise õhtusest õgimislõksust.
“Ah, kogu see söömisevärk on nii raske, mul niigi pingeline aeg praegu” vabandustest
“Ole positiivne!” – sotsiaalsest kuulirahest mitte tunda (negatiivseid) emotsioone.
Ainuke enese lohutusviis on söök. OI JA KUIDAS!
Kui ainuke ärateenitud auhind on toit. Selle raamatu autor loeb mõtteid, ma ütlen!
Kui on vaja aega surnuks lüüa ehk igavussöömine.
Testimise peeglisse vaadates oli mul nina viltu järjepidevalt just nendesse püünistesse tormamisest.
Raamatus on muidugi veel kena hulk enese söögiga piinamise vahendeid kirjeldatud: vanaema pannkookidest äraütlemise vaevad ja permanentne kakelung perekonnaga (oih… mul läks vist midagi kurku…) ning puhkuse,  sealhulgas jõulude ja väljas söömise imetabased jäljed kere keskkohas.
Aga räägitakse ka raskusi kogedes alla anda tahtmisest, lemmiktoitudest loobumise lõksust, tahtejõuetuse ahingust, kopa ette tulemisest, kui juba absull kõigest on savi ja pohlad, kui nagunii on juba pool grammi kavavälist toitu söödud, enesekriitika teerullidest ja enesepiitsutuste magusatest ahvatlustest.
Hetkeseisuga jätkuvalt väärt lugemiskraam.

Aga ma olen alles alustalade juures. Punktis viis. Kaalu ennast iga päev.
Ei pea kohe kuskile üles kirjutama või midagi. Lihtsalt astud hommikul korra kaalu pealt läbi. See aitab tähele panna seletamatut kaalutõusu, kaalukõikumisi, tehes iga päeva vastutavaks ja samas andes pikema perspektiivi. Nii ollakse nädalas korra ära märgitava kaalunumbri suhtes vähem tundlik, sest kaalukõikumised on normaalsed. Ühtlasi ei lase see enesele mütsi puusadeni pähe tõmmata, sest tagajärgedele tuleb praktiliselt kohe silma vaadata. 

Ekvaator! Veel viis alustala.
Jätkuvalt on minu jaoks kõige raskem motivatsiooni leidmine.
Sest motivatsioon peab olema sisemine!
Lootus, et keegi teine hakkab siis rohkem tähelepanu pöörama, et ükskõik millised sassis suhted iseenesest korda saavad on juba ette kaotatud lahing, sest kellegi teise mõtteid ja tegusid ei saa me ju kontrollida. Ainult meie enese suhtumist saab muuta.
Oh, see on pikk ja piinarikas tee.

Aga toitu nautida on tore.
Enesekiitmiseoskusest jääb mul veel kõvasti puudu, aga projekt on töös.
Nagu ka kuradikeste märkamine ja saba pidi peos hoidmine.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s