fitlapblog

Lugemiskontroll nr.3 – söö sööki söögiajal

.. ehk strateegilise mõtlemise õpituba püsivate tulemuste saavutamiseks jätkub.

Karnapidasana pilt on külmkapi peal. Kinnitatud kena pildimagnetiga, mille tegin kui olin inspireerunud sõbzuga koos rattamaratonile minemise ideest (ja-ja, me käisime ka!).
Seega on eesmärkide silma all hoidmine perekonna valvsa kritiseeriva pilgu all tegelikult salaja olemas.
* füüsilise võimekuse tõstmine
Eriti salajane eesmärk unistus ka:
* leida inimene, kes naudib minuga koos olemist. Maa all ja paa peal, omade ja võõraste hulgas. Vms.jne.

Võime minna strateegia nummer kaks juurde: istu maha, söö aeglaselt ja naudi!
Kuna mul on hetkel söögiisu puudus, siis tegelikult olen seda strateegiat juba üsna edukalt mõned kuud kasutanud.
Psühhoteraapia raames lubasin motivatsiooni ootamata nagunii iga päev teha midagi, mis on varasemalt mulle naudingut pakkunud.
Nüüd on kaks ühes!
Söök on mind alati rõõmustanud ja seda väga hästi teinud. Ülekaalu arvestades liigagi hästi. 
Eks ole juba lapsepõlvest saati igasuguste heade tunnetega  – sünnipäevad, külaskäigud jms. – kaasnenud ka hulk kohustuslikus korras söömist/söötmist. Nagu ka lohutuseks maiustuste pakkumine.” Ära nuta, võta parem kommi!”. Point on ju vägagi selge – normaalne eestlane vaigistab skaala mõlema otsa tundeid esimese asjana söömisega ja minulgi pole see pahe üle külgede maha jooksnud, vaid ikka päästva pekirõngana sellesse kohta pidama jäänud, kus võiks olla talje.
Nüüd kui minul/meitel on fitlap, siis on see strateegiline ülesanne vägagi päevakohane. Eriti poole(teise) hobuse ärasöömisisuga patsientidele.
Istu maha!  – see on ajavõtmine, pühendumine, teadliku valiku tegemine. Mitte jooksujalu enesele hamburgeri koonu vahele viskamine.
Söö aeglaselt!  – see tähendab iga suutäie tunnetamist ja läbimälumist. Ajju saadetav signaal, et söödud on juba küll, ei jõua kohale kui lõunasöök pooleteise apsuga läbi kõrisõlme suruda. Pealegi olla aju nii ehitatud, et kui inimene rahulikult ja aeglaselt sööb, siis on kehal lubatud end hästi tunda, elu eest põgeneda või võidelda pole vaja ja mõnuhormoonid nõristuvad.
Ning kõige ilusam soovitus: naudi! Eks see muidugi tähenda, et ei laksita püstijalu pannitäit makarone ketsupiga ise teise silmaga telekat vaadates, vaid lubatakse endale ilusal taldrikul spagetti al dente bolognese kastmega istudes rahulikult kenasti kaetud laua taga.
Jah, see võib nõuda nii mõnegi inimese puhul (köhhh…)  vajadust omaette harjutada, sest ollakse ju harjunud pärast töö juures näo kõrvuni hoidmist, pinget ja stressitalumist, kiiret õppimisvõimet rakendades ning muidu ilus, tark tubli ja osav olemist juba autos, ikka veel telefoniga rääkides, saiakesi kugistama ja mõnd suhkruvett peale luristama. Või ühistranspordis loksudes toidukotti kõige peale jäetud rasvasuhkrusnäkki konsumeerima.

Tõstkem siis füüsilist ja psühholoogilist rahulolu söömisega ning teadvustagem kui palju/vähe me tegelikult sööme.

Karolin siin küsib strateegilisi küsimusi
Heikki kirjutab ka.
Lugeda söömisest vabal ajal

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s