fitlapblog

Talveuni ja gluteenivabad kukkelid

Ma pole päris talveunne jäänud, ausõna. Püüan ikka kuidagi ärkvel püsida ja mingigi kalori ka kulutada selle aja jooksul. Rohkem kui kuluks lõugade liigutamiseks.
Kuigi lõugade liigutamiseks on viimasel ajal palju energiat kulunud, sest meitel kipub siinkandis vägisi nõuka-aeg tagasi tulema ja koolis nõutakse mingi terviseameti utsitusel tõendit selle kohta, et kui laps sööb palju nisujahu, siis hakkab imelikke asju juhtuma. Kaasajal nimelt ei piisa sellest, et lapsevanem oma last hästi tunneb ja ütleb, et makarone ei pea sööma, vaid ikka tuleb mööda spetsialiste vedada.
Ma olen sellise toitumise eripäraga arvestanud juba päris mitu head aastat (tänagi on ahjus nisuvabad vastlakukild) ja võtnud teadmiseks, et nii see lihtsalt on. Äkki kasvab välja. Aga nüüd jah tuleb hakata mitte kaamel olemist paberitega tõestama. Vihastab. 

Eks ma siis selle ja teiste pingete maandamiseks lisaks ülirohkele magamisele mõnikord ka trenni ette võtan. No ja mõni ärapõlev kalor ju suisa boonuseks.
Käisin mina siis vahelduseks funktsionaalses treeningus. Midagi uut või nii.
Kel õrnad pesast väljakäivad liigesed peaks ilmselt teist korda mitte minema. Küljele pingile ja maha astumine just kahenädalase ortoosiga ei lõppenud, aga liigesed olid päevake-paar täiesti ümmargused küll. Eks vanad liistud sobivadki paremini, aga ma olen vähemalt proovinud.
Vähese sotsiaalsuse raviskeemis punkt kirjas ja enese kättevõtmistsällentis kah.

Et vanemale lapsele ikka korralikult närvidele käia, ravisin ma järgmist kallistamise isu ja vihastamist (sisemist, ikka sisemist) Jaapanist alguse saanud shindoga.
Vot see on tõsine trenn! Lisaks ülisügavatele venitustele …mmmmm…. saab kuulata ka juhendaja juttu mingitest meridiaanidest ning teistest silmaga nähtamatutest ja mõõteriistadega mõõtmatutest suurustest, kuid olles võimalikult laias harkistes ja kummardades ette nina vastu põrandat pole enam absoluutselt tähtis kas see on kopsu ja maksa või sapi ja põie meridiaan. Asendi hoidmine on pingutav-venitav sõltumatult. Ja oi kuidas mulle praegu sobib.

Söögiga on kehvalt.
Isu pole.
Teen küll söögi valmis, säen lillekesed ja sleifikesed ka visuaali mõttes lauakaunistuseks, aga raisk, isu läheb laua äärde istudes ära nagu kolmeaastasel. Ei taha! 
Põhimõtteliselt ma tean, et harjutan sellega keha ökonöömsemaks ja ökonoomsemaks ning vorm ja kenam nummer kui selline lükkuvad mitmete valgusaastate kaugusele.
Aga noh.
Ma saan kohekohe homme enesele Karolini soovitatud raamatu. Jalutuskäigu kauguselt.
Äkki see muudab midagi minu lubjakivistunud ajus.
Eilne jutuajamine ühe toreda inimesega stereotüüpsetest mõttevigadest igatahes juba liigutas mõnd ammu kinnikiilunud mõtlemisvõime hammasrattakest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s