Uncategorized

Vinguviiulisonaat nr. midagi

Hakkas praegu huvitama, et mida tavaliselt arvatakse kaalukaotusest oma elus paremaks minevat.
Tervis? See on kahtlemata vägagi motiveeriv põhjus, eriti kui kehamassiindeks juba mõnd rasvumise astet näitab.
Aga veel? Või see ongi kõik?
Et kui otseselt kuskilt ei torka ja midagi ei pista, perearst pead väga kõvasti ei vanguta ning analüüsid kindlalt peatselt tabavat hirmutavat ja pöördumatut diagnoosi ei ennusta, siis justkui poleks tervise pärast alla vaja võtta?
Et võtaks alla välimuse pärast? Naised näevad iga päev kümneid ja kümneid sõnumeid selle kohta, milline nende välimus olema peaks (raputan endale ka tuhka kamaluga pähe) ja ka kõige paremal juhul ei pruugi saavutada neid digitöödeldud ideaale. Allavõtmise tahtmise asemel võib nii mõnelgi tekkida ülesminemise tahtmine. Mööda mõnd kõrgemat puud. Minul on küll tekkinud, sest no tõesti, kui puusa pole looduse poolt antud, siis Jennifer Lopezi kaunist kanni ma enesele kuidagi ei saa kui kirurgilised sekkumised on juba puhtalt majanduslikel kaalutlustel välistatud. 
Seega kui ainult välimuse võrdlemiseks läheb, olen juba ette kaotaja nii miinus kui pluss viieteistkümne kilo juures. Sissesöödetud iluideaal on lihtsalt nii teisele poole.
Riided? Et ei peaks päris matkatarvete poe mitmekesise telgivaliku peale lootma? Aga kas kaltsukates tuhnimine pole tegelikult samaväärne? Kui tihti ma ikka väljamaale satun, et enesele mõistuspärase hinnaga uusi riideid lubada. Pealegi on mul riietest üsna ükskõik. Peaasi, et midagigi seljas on, sest tõesti, kui vaatamiseks läheb, siis minust saab vabalt läbi, mööda ja üle vaadata.  Silma ma ei jää ega tahagi vist eriti jääda. Mõte, et näe, mis sel mutil seljas on ja kui kallis see välja näeb, käib minust suure kaarega mööda.
Enesetunne? Justkui oleks enesetunne võrdne kaalunumbriga. Ma olin kunagi 44 kiloseks näljutatud ja kehvemat enesetunnet pole mul kogu täiskasvanuea olnud. Ka kaalujälgijate tervislik minimaalne kaal ei toonudki suurt õnne õuele, sest elu oli end selleks hetkeks parajasse umbsõlme keeranud. 90-60-90 mõõt seda küll ära ei remontinud ega enesetunnet paremaks turgutanud. Miks ma arvan, et korrates nüüd sama asja, saan ma erinevama tulemuse?

Et võtaks kätte ja prooviks vanuigi ära oma füüsilise võimekuse piiri nt. triatloni või bikini-fitnessi?
Kas see 40+ vanuses pigem vastu tuult lolliks minemisena ei kõla?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s