fitlapblog

Ise püstitame raskusi, ise ületame neid.

Käisin mina jõuksi ringtreeningus.
Oi sa püha püss!
Esiteks oli treener apetiitne (sarjast vanahobune&kaerad) ja teiseks olin ma pärast trenni servani endorfiini täis. Nii äge!
Ok, ma kartsin alguses minna, sest äkki ma olen seal kõige vanem. Olingi.
Võib-olla olen veel kõige kobam ka. Jep. Oligi nii ka.
Kuid mul oli nii äge tunnetada kõiki neid lihaseid, mida ma tahaks, et mul oleks. Pärast tulin poolkoolnult koju ja kaesin kohe postitantsu ja eriti painduvaid akrobaate, et mida kõike võiksin ma teha kui oleks jaksu kuidagigi end käsile võtta ja kui ma poleks lootusetult vana.
Praegu kulub kogu aur kodus mingigi tasakaalu hoidmiseks. Ei mingit rõõmu, kättesaadavas kauguses eesmärki ega kogu tähelepanu, mis väidetavalt on vajalik tippsaavutusteks. (Täna lugesin selle nii targa lause.) Rööprähklemise meistriklass polevat just parim viis elu muutmiseks. Ja kui Karolin siin küsis raskuste kohta, siis minu vähike ongi just selle kivi all – tasakaal. Rutiini saavutamine. Et kogu aeg ei peaks plaane käigu pealt muutma kui kellelgi läheb tuju pahaks. Või kui poes müüakse eriti soodsalt midagi, mille pooles suutäies on rohkem kaloreid kui ma kahe päeva jooksul ära kulutada jõuaksin ning mul pole lennult ühtegi ideed peas, mida sellest teha või mida ise süüa.
Tüli vältimiseks kikivarvul käimine on raske.
Toetuse puudumine või õigem oleks öelda torpedeerimise talumine on raske.
Siinsed toidud on kõrgema kulinaarse erihariduseta täiesti tehtavad ning need 15-minuti trennid küll hoomamatut tükki päevasest aktiivsest ärkveloleku ajast ära ei võta, et neid parema puudumisel kodus järgi teha ei saaks.
Natukese kombineerimisega harjutades läheb õnneks toitu üllatavalt vähe raisku, mis võiks mulle muidu saatuslikuks saada nagu ühes teises võistlevas linnukeelte ja elevandilontidega proovi-toitumiskavas.
Toiduainete vahetamine on ka lausa taevast kukkunud kingitus, sest ühel meie perest on siin tõsiselt nisujahuga probleeme ning mina talun eksootilisi läätselisi-ubalisi-hernelisi vägagi halvasti, vaatamata ühele udupeenikesele ja ülikallile, aga siiski aastaid tagasi tutvusringkonnas metsikult populaarsust kogunud spetsiaalselt koostatud toitumiskavale. Või soovitatud veregrupidieedile.
Normaalse harjumuspärase toidu söömine inimmõistust mitte alavääristavas koguses pole tegelikult raske.
Enese distsiplineerimine mitte alla andmiseks on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s