Uncategorized

100 õnnelikku päeva. TEHTUD!

Ära tegin!

100 päeva olen iseeendal sabast hoidnud ja püüdnud natukenegi positiivset märgata.

Kui ma nüüd tagasi vaatan kõigele, siis laias laastus võib jagada mu pisikesed hetkekesed väga vähestesse kategooriatesse.

Ma olen ikka nii ettearvatav!

Suurima osa õnnelike hetkede kildudest moodustavad sõbrad, kes on tahtnud minuga koos olla. Kasvõi virtuaalselt, läbi messengeri saadetud südade. Tahtnud tulla minuga kontserdile, kohvikusse ja ilmselt oleks tulnud loomaaedagi, kui vahepeal elu poleks juhtunud.

Mul on hiiglama tore tütar ja väga nunnu poeg ning pojal armas sõber.

Täiesti äge valge koer, kellega olen jalutanud paljudesse ilusatesse kohtadesse märkama pisikesi väikseid võrratuid detaile. Nimetagem neid visuaalideks. Need moodustavad mu õnnelikest päevadest väga suure osa.

Ma olen lugenud palju raamatuid ja kütnud kaminas ära mitmeid korvitäisi praksuvaid puid.

Okok, ma olen söönud väga palju head toitu ja tänu imelisele pakkumisele teinud jälle  natuke trenni ka.

Eks ma muidugi oleks tahtnud, et enamuste päevade kohta oleks võinud kirjutada, et mu abikaasa ütles mulle häid, toredaid, ilusaid, innustavaid, julgustavaid, kiitvaid, tunnustavaid ja hingestatud sõnu. Ma oleks tõesti -tõesti neid väga tahtnud.

Oleks tahtnud temaga koos diivanil kaisus olla. Rääkida. Filmi vaadata. Olla koos. Olla lähedal. Päris-päris lähedal.

Aga mul on ju katus pea kohal ja toit laual. Seega, mida ma VEEL NÕUAN?

Homme on 101. päev.

Kõik algas siin.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s