fitlapblog

Hundid, lammas ja püreesupp peekoniribadega.

Füüsikaseadused on ikka täiega imelikud. Mõni neist ütleb, et vastuvoolu ujudes tuleb tulemuse saavutamiseks teha rohkem tööd.
Äkki peaks füüsikaseadused kohtusse kaebama ja tühistama, sest no tõesti. Ma tahan saavutada tulemust, aga kaikad kodarates sunnivad lausa füüsiliselt loobuma.
Millised on head strateegiad hakkamasaamiseks kui loota saab vaid iseendale?
Ainuke tuttav-turvaline asi on senini olnud ju söömine.
Keegi ütleb halvasti – lohutuskook.
Mõni teine kritiseerib – lohutusjook.
Ja nii edasi.
Aga mul on hetkel raskusi igasuguse söömisega. Need tülivältimise koogitükid, mida sisse sai pressitud ja kriitika vältimiseks söödud kartulisalat ajavad mul siiani üles.
Hommikul tegin külmkapiukse lahti, vahtisin natuke ja panin kinni tagasi.
Ainult ette teada kõrvetisevalu, kui peaksin antidepressanti sööma tühja kõhu peale, motiveeris mind siiski võileiba tegema. Koer vaatas juba täiesti häbitult, et kas ma olen hobune või, et kavatsen sel korral kõik ise ära süüa.
Käis suus ringi, mis see käis, ära ma sõin.
Lõuna ajal õnnestus nii palju ära hiilida, et sõin natuke kodujuustu.
Õhtuks olin kaval, tegin püreesuppi. Perekond rahul. Praadis sinna korralikult peekoniribakesi peale ja sõi ohtralt võileiba kõrvale. Minu taldrikusse keegi ei vaadanud ega kommenteerinud. Õnneks.

Kurat, no ma ei suuda kavas püsida kui mu toiduvalikut kritiseeritakse ja oma personaalset iidsetest aegadest tuntud hästitoitvat sööki taevani kiidetakse.
See pisike peekoniriba nüüd kellelegi midagi teeb?
Ja võileib on väga toitev, miks mina ei võta?
Kehamassiindeksit ja koos alla võtmise plaani pole seejuures muidugi enam mõtet mainima hakatagi.
Vanem laps siin ka oma tudengitüüpilist itaalia kööki sujuvalt ameerika oma vastu vahetab praegu ja tegelikult ma peaksin tallegi oma tahtejõuga suutma eeskujuks olema. Meitel siin ju maavõistlus, et kes enne kaalunumbri 5ga algama saab.
Aga see karidest mööda loovimine on iga päevaga järjest raskem.
Isegi selline toimetulekustrateegia nagu rohkem magamine ei kipu aitama.
Peaks äkki perekonna rahule jätma kui antud uusaastasoovid tõesti meelest maha on läinud ning juba minu normaalselt sööma kasvatamise vana hea tuttavliku stiili juurde tagasi on pöördutud? 

Väikene küsimus siiski jääb.
Kuidas ma sel korral ikkagi lõpuni suudaksin pingutada?
Kuidas ma suudaksin hundid nii palju söönuks saada, et ma end ise päris lambana ei tunneks?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s