fitlapblog

Esmaspäev & PANTONE 2728C

Muidu on mul hästi ja isegi toredasti, aga jälle jäin tsällentsi kirjapanemisega hiljaks.
Vahet pole, teen ikkagi.
Seda enam, et jahuta, eriti nisujahuta elamine mulle nagunii sobib ning pärast siinset latsaretti kulub ka trenn jälle marjaks ära. Koergi pole mitu päeva muud teinud kui esikust jalutusrihmasid kööki vedanud, aga kus sa ikka lähed kui pea lõhkub nagu häälest ära klaver ning keha- ja välistemperatuur kaugenevad üksteisest üks ühele ja teine teisele poole.
Mis ei tapa, teadagi.
Kogu koduse meditsiinilise järelvalve juures tuleb siiski tõdeda, et puudus igasugune motivatsioon ja tahtmine end veel vannitoas plätserdada lootusega saada sama jumekaks kui palmi all puhkav sõbz.
Seekord siis sedasi. Proovin mõni teine kord uuesti.
Vähemalt olen näinud, et põhimõtteliselt saab küll sinakashalli supikana nahka natukene tuunida. Eks need eriti lihastes fitnesstibud ju ka samal põhimõttel üle värvitakse.

Numbritest ka?
Kena kiloke on maha läinud ja kui muid mõõtusid kaeda, siis täpselt sealt, kust vaja – ujumisrõngast.
Võib vist öelda, et plaan end kätte võtta on endiselt graafikus ja ma olen  päris tore.

Suudaks nüüd seda motivatsiooni hoida ka.
Ilmselt on tõdemusel, et stressiga on raske alla võtta, mingi tõetera sees. Sai siin ju isegi vägisi proovitud vastu voolu ujuda: kodus oli põrgu eeskoda, töö juures põrgu ise, õpetajad kaebasid lapse peale üksteisevõidu ja koer ka ümberkujundas ämma lillepeenart. Üks häda lõppes ja teine algas ning kui korra sai tagumiku maha toetatud, siis grammi pealt jälgitud toitumiskavas ette nähtud toidukordade korraga ärasöömine ikkagi üllast eesmärki ei täitnud.
Pulkadele läks trumm ikka kiiresti järele.
Nüüd ma siis elan rahulikku, farmaatsiatööstuse kasumit kasvatavat elu. Ei pure ei poksa kedagi. Pohlad on. Savi ka.
Väikese kudumise, tillukese õppimise ja natukese lugemisega püüan end inimeste sekka tagasi tuua ning maailmapäästmise teiste hooleks jätta.
Täna kui haiged lapsed magasid nägu seina poole, siis ma kujundasin üle väga pika aja isegi ühe logo ning valmistasin sellest laserlõikuse jaoks sobiva faili.
Tundsin lausa eluvaimu enese sisse tagasi tulevat.
Võib-olla ongi nii nagu ma siin äsja lugesin, et söök ja söögitegemine ei saa olla ülestõusmiseks eesmärk omaette, vaid süüa tuleb ikka elamiseks.
Et ongi normaalne elukest nii sättida, et söömisrõõm poleks ainuke rõõm.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s