fitlapblog

Kuidas ma kettaid juurde viskasin

Heiki soovitas siin roosad hantlid vahelduseks helepunastega asendada ja üleüldse enesesse trennis natukene tõsisemalt suhtuda.

Mul tuli ka üks lugu meelde.
Trenditeadliku inimesena sattusin minagi kunagi esimest korda joogasse. Ega ma sellest suurt teadnud, aga pidada suuremat sorti imesid korda saatma ja siis tuleb ju ikka oma kere peal järgi proovida.
Püüdlikult tegin kõik juhendaja ettenäidatu kaasa esimesel ja teisel ja kolmandalgi korral ning siis tundus see raha raiskamisena. Samal ajal kui teised olid näost punased ja särgid märjad, hakkas minul lihtsalt külm. Ja supervormist või supervormi saamisest oli asi valgusaastate kaugusel. 
Siis aga järjekordse sotsiaaleksperimendi ajal läksin veel popima nimega trenni  – shindo. Kui joogast olin ma vähemalt kuulnud, siis shindo oli täielik uudissõna.
Seal kohtasin esimest korda inimest, kes on treener kutsumuselt. Igaühe asendeid oli tal aega parandada, iga inimese sooritust jälgida.
Soojendus polnud mitte niisama tore oma lõbuks vehkimine, vaid keha tuli üles äratada ja soojaks saada. Oh-oo!
Harjutused ei olnud enam mitte lihtsalt niisama sissevõetud posäng, vaid tuligi pingutada oma võimete piirile. Ja see oli mulle uudis. Väliselt oli ju kõik samasugune nagu ette näidatud ja nii nagu teised ees tegid.
AGA! Sa ei pea tegema nii nagu need inimesed su kõrval, vaid nii nagu just sinukesele on pingutus! Minu puhul konkreetselt tähendas see näiteks, et harkistes keha põranda poole painutamine pole enam mitte jalgadest kinni hoidmine ja enese ette vaatamine , mis mitte midagi kuskilt ei painutanud (jah, ma tõesti oleks saanud telefoni ka kaapida samal ajal), vaid tõesti võimalikult laia harkis istet ja tõesti oma keha ette painutamist, sest minu painduvuse piir on lihtsalt teisel kaugusel. Naabril ei ole. Ma ei pea teda vaatama.
Ma pean tunnetama oma isiklikku lihast, oma isiklikku painutust.
Samamoodi oli esimest korda jõusaali sattudes.
Kui ma seal oma lolli peaga ringi tuiasin ja masina tööpõhimõtteid uurisin ning teiste sooritusi silmanurgast kaesin ning järgi teha üritasin, lubasin ma järgmisel päeval natukene leebema enesetapumeetodi välja mõelda. Polnud liigest, mis poleks valutanud. Igasuguste juhuslike põlvede ja puusa liigesest väljatuleku vastu, mis minu puhul on küllalt tavaline, kandsin ma mõnda aega ortoose. Loll pea on ikka kere nuhtlus.
Siis läksin ja lasin personaaltreeneril enesele põhialused selgeks teha.
Juhtus jälle kutsumusega inimene, kes reaalselt kohe nägi kui vale on olnud mu tehnika. Ja harjutuste tegemine mulle omases ülesirutuses – aiaiai kui suure kurja juur see on. Ja sealt edasi.
Siin ongi nüüd minu jaoks see moraali koht.
Leia enesele inimene, kellele treeneriamet pole mitte elukutse, vaid tõsine kutsumus. Keda päriselt ka huvitab SINU keha vormimine ja see, et SINA teeksid kõiki harjutusi just nii, et tulemus poleks ajaraiskamine.
Kui õige tehnika on käes, siis võib võtta ka tumepunasemad hantlid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s