Uncategorized

4000 eurot per kilo

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Viiekümne kaheksas päev.

Lussebullar. Kena kollane saiake kõige hea ja paremaga, lisaks safraniga, mille kilohind on kosmiline.

Ülejäänud aja olin sobivalt vait.
Rääkisin siis, kui kana pissib. Vaikselt, monotoonselt, tuimalt.
Pea valutab ja hirm on. Ma ei tea, millal uus tüli võib lahvatada.
Abikaasa on vist rahul.
Ja siis pole vist tähtis, mida mina tahan.
Et ma tahaks kellegagi rääkida ja kallistada.
Korraks öeldi küll, et pole vaja lindistada kui mulle see idee kohe nii vastumeelne on, aga kuidas ma siis tõestan, et ma ei mõtle nii nagu arvatakse – üleolevalt, paikapanevalt, kohta kätte näitavalt vms. teist inimest alavääristavat.
Teist sobivat varianti välja ei pakutud ning minu variandid on kõik ära katsetatud.
Ükski neist pole sobinud. Väänavat ainult inimloomust.
Poiss käitub küll kohati nagu sarvik ja tütrele tundub kõik väga imelik kõrvalt vaadata, aga see on minu asi tegeleda ja selgitada, sest halb inimene olen ju mina.
Mina pean muutuma, et meie suhted oleks paremad.
Aga ma lihtsalt ei tea kui palju ma veel muutuma pean, sest iga kord tuleb midagi väikest veel muuta enne kui mina tohiksin ka midagi suhtelt soovima hakata.
Katus pea kohal, toit laual – mida siis mulle VEEL vaja on?

Pea valutab ja kõhus ka keerab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s