Uncategorized

Parema klienditeeninduse huvides teie kõne salvestatakse.

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Neljakümne kaheksas päev

Tänasest päevast killukesegi hea leidmine on juba nii kaelamurdev trikk, et on siiras tahtmine kogu projekt ilgelt suure kaarega persse saata.
OK, ma vahetasin escitalopramumi geneeriku paroxetinumi originaali vastu ja püüan end jälle kenaks ja siivsaks eestlaseks tagasi süüa.
Vahepeal oligi liiga palju rõõmu juba.

Stockmanni kaubama EuroParki nussi elasin ka kuidagi üle ning ei sõitnud automaadi juures koperdavale abistaja-vanamehele rämedalt lõuksi.

Aga asi, mille seedimiseks läheb vaja mitut sadat õnnelikku päeva on see, et abikaasa tegi ettepaneku iga meie suhtluse lindistamiseks, et hiljem oleks tüli korral võimalik analüüsida minu hääletooni.
Et ma siis peaksin käima diktofon paelaga kaelas kodus ringi ning iga sõna lindistama.
Et juhuks näiteks kui ma juhtun midagi info saamiseks küsima oleks võimalik juurelda ka selle üle, kas ma tahtsin äkki ühe soojaga teda kuidagi paika panna ja kohta kätte näidata. Kui järele mõelda, siis tõesti ma pole ju seda kunagi siiani teinud, aga äkki järgmine suhtluskord on esimene?
Ühesõnaga, parim viis suhtluse parandamiseks on lindistamine ja minu hääletooni analüüsimine.
Kas sosin on saladuslik või ülbe? Kas küsimus “Mida sa ütlesid?” küsitakse selleks, et tõesti ei kuulnud kõike esimesel korral ja tahaks täpsustust või on see ikkagi norimine?
Kõik sõltub ju hääletoonist.
Hinnang hääletoonile hindajast ei sõltu? Pole ju olemas varianti, kus vastavalt eelhäälestusele võib ühte ja sama lauset tõlgendada erinevalt? Kas hääletoon on kontekstipõhine? kas hääletooni kohta saab olla eelarvamus?
Mulle tundub vaatamata pooleaastasele kõnetehnika kursusele, et nii hästi ma küll veel oma häält ei valda, et sellest ei annaks soovi korral midagi negatiivset välja lugeda. Tahtmise korral annab igat intonatsiooni kasutada minu vastu.
Küsimus on eelhäälestuses. Mõtetes, tunnetes ja kogemuses teise inimese peas.
E-maili efekt. Sa loed saadetut just sellise intonatsiooniga nagu on hetkel su meeleolu. Teise intonatsiooniga saaks sama lauset lugedes teistsuguse tulemuse.
Aga tegelikult on oluline vaid sõnades sisalduv info.

Ja mul on hirm, mu nähtamatud sõbrad, mul on tõsine hirm, et see võib siiski olla vägivald minu suhtes, sest mina ei kontrolli teise inimese hinnangut oma hääletoonile ja see ei sõltu minust. Ma ei saa kuidagi muuta seda hinnangut.  Küll aga saab seda minu vastu ära kasutada öeldes, et ma tahtsin paika panna, kohta kätte näidata, suhtusin üleolevalt, kritiseerivalt või mida iganes.  Isegi siis kui tabletid on minu häälest suurema osa tundeid minema viinud ja ainuke, mida ma edastasin on info.
Kes otsib, see leiab. Vigu.
Ja see on tapvalt hirmutav.
Meeleolu, mis hinnanguid annab, pole minu kontrollitav ja pole ka ette ennustatav.
Küsimus on ainult detailides, mida ja kui suurel määral see sel korral nagatiivseks hindab.

Hetkel olen šokifaasis ja ei tea kuidas edasi.

Igatahes käisin enne psühholoogi juurde minekut Stockmannis ja imetlesin seal lauanõusid.
Hindu ei hakanud arusaadavalt uurima. Niisamagi oli ilus.
See oli teadlik valik selleks, et oleks siia õhtul midagi kirjutada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s