Retsept kohevast hommikupudrust oli ahvatlev praktiliselt kohe, kui ma seda esimest korda lugesin, aga kogu ettevõtmine, vahustamine, möllamine, tundus kuidagi nanotehnoloogia ja kvantfüüsika valda kalduv.
Samas jälle mälestus põhikooli neljanda klassi kokandustundides tehtud munaga mannapudrust – bubert oli vist nimi või midagi – ja hilisem moskva saiake, ikka see munaga mannapudru originaaltäidisega, ei andnud asu.
Täna oligi lõpuks parim päev seda kõike ikkagi proovida. Pealegi tuli ära kasutada need klassikalisest piparkoogitaignast ülejäävad munavalged. Kesse siis, onju, ikka toitu raisata tahaks.
Algas asi paljutõotavalt. Koorega keedetud täisterakaerahelbe puder. Ma muidu põhimõtteliselt keedan putru tavaliselt veega ja nii lihtsalt on. Seekord ajasin näpuga järge, tegin nii nagu püha retsept ütles.
Munavalged vahustasin ka kenasti ja kokkusegamine ning kuumutaminegi läks ekstsessideta.
Pähkleid tükeldasin, seemneid puistasin ja kiivisid sättisin gundsipäraselt kõigele otsa ning ohohohoooo, sai ikka tõsiselt vägev portsjon. Kuninglik, võiks isegi öelda.
Tegemise käigus kangastus mu ninasõõrmeis küll korraks eriti jälk lumepallisupp, aga uudishimu sai pahaendelisest mõttest lõpuks siiski võitu ning ootusärev valge koer jäi sel korral küll väga pika ninaga.
Maitse, ma räägin, on täiesti täiesti üllatav!
Selline on kreemjas-vahune. Pähklid, puuvili ja chiaseemned lisavad veelgi nüansse ning iga lusikatäis on tõsiselt nauditav.
Kui ma oleksin kõrghaljastatud turundustibi, kasutaksin isegi sellist sõna nagu gurmee.
Tsivilisatsioonist hüljatud lumise väljavaatega eksklusiivhotelli poolepäevaaegne hommikusöök voodisse sisaldaks minu vaimusilmas just sellist putru. Lisaks see ülikange kohv, mida valvet lõpetanud sõbz täna hommikul minu juurde tulles kaasa haaras.
Antidepressante poleks enam vajagi.
Pilti ei olnud viisakas teha. Kuni ma oleksin pudrukausi alla salvrätti voltinud ja tõusva päikese nurka sobivaks taustaks sättinud, oleks mu armas sõber söömise asemel lihtsalt magama ära jäänud.
