Uncategorized

Advent. Esimene.

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Neljakümne viies päev

Sõbra lapsega koos piparkooke teha ja “E.T”-d kaeda on tegelikult nunnu.
Päriselt-päriselt, KÕIK lapsed ei tunnegi ületamatut igavust kui sa üritad nendega koos midagi teha. Isegi nõme ei ole kõik.
Päris tervistav vahelduseks.

Mitte nagu meeldetuletus, et mitmenda sordi inimene ma olengi.
Kui keegi ei käitu liikluses nii nagu oleks oodatud ja mõistlik ja reeglitekohane, siis kelle peale peab kogu viha välja valama?
Kas minul on ka lubatud nii teha, kui keegi ei käitu nii nagu mina tahan?
Kui ma kodus midagi küsima peaksin, siis on see ju loomulikult selleks, et süüdistada ja näägutada ja paika panna ja niisama lihtsalt iriseda?
Kas minul on ka lubatud nii arvata, kui keegi minult midagi küsib?
Vahet pole.
Taluda on seda igatahes palju raskem, kui ma pole antidepressanti võtnud.
Aga veel hullem oli see põiejama.
Homme helistan perearstile uue ravimi asjus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s