Uncategorized

Tere, mina olen musta reede tarbimishull.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kolmekümne kuues päev. Kas spordiklubi 20% soodustus läheb highlightina arvesse? Jep. Mina olengi see musta reede tarbimishull, kes buy nothing päeval otsustab, et pagan, enne ebaõnnestunud karjääripööret  mulle meeldis ju spordiklubis ja see soodukas on nüüd nii korralik, et võimaldab mul isegi töö leidmise korral sõudeergomeetrit venitamas käia ja spinnis ja… Continue reading Tere, mina olen musta reede tarbimishull.

Uncategorized

Veel üks õlekõrs kaamli selgroole?

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kolmekümne viies päev. Kõik on graafikus. Olen eestlane ja suudan seda kenasti hoida. Eks natuke imelik on olla nii tuim, aga vähemalt kodus on vajalik vaikus ja rahu. Isegi provokatsioonidele suudan rahulikult vastata. On nimelt võetud siin 2 päeva järjest aega mind isegi kallistada, aga ma tean pikaaegsest kogemusest, et kui… Continue reading Veel üks õlekõrs kaamli selgroole?

Uncategorized

Jalad seinal

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kolmekümne kolmas päev. Ämma sünna. Tubli hulk saarelt tulnud sugulasi, kes julgevad alati siirat rõõmustada. Kergitasid pisut minu suunurkasid ka. Ja siis otsustas üks kena nunnu ilus inimene pisut mu välimust kõpitseda ning tegi mind suurusjärgu võrra ilusamaks korrigeerides kulme või kuidas seda nüüd nimetataksegi. Ühesõnaga olen 1/100 ilus. Nohjah, sai… Continue reading Jalad seinal

Uncategorized

Jane Doe

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kolmekümne teine päev. 14 päeva antidepressante. Etsiis. Ok, olen nüüd end ravirežiimi sisse söönud ja imeline lilleaiatunne peaks olema täitnud mu meeled. Või midagi sellesarnast. Onvä? Eip. Antidepressant pole happy bill. See on elujõudu (vitality) taastav rohi. Et seni kui kere ise piisavas koguses serotoniini ei tooda, seni hoitakse juba tekkinud… Continue reading Jane Doe

Uncategorized

Künkad-mättad.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kolmekümnes päev. 12 päeva antidepressante. Ilmselt oluliselt tuimemaks enam ei lähe. Või tuleb doosi suurendada. Vanem laps vedasi mind kõrvupidi jalutama õhtul, noorem nurus sileda tee mängu (künkad-mättad-auk) ja pool tundi lihtsalt väänles süles igat moodi. Võib päeva kirja panna. Ok, jah, ma ootasin kannatlikult tund aega hommikul  ja teise tunni… Continue reading Künkad-mättad.

Uncategorized

Näljane räägib ikka leivast.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kahekümne üheksas päev. Raamatu “8 nurgakivi parimate suhete vundamendis” tõin enesele. Vbla saan lõpuks ise ka aru, et mis see siis ikkagi nii viltu on läinud, et olen nähtamatu nii kodus kui väljaspool. Ja kas saaab midagi remontida või ikkagi allavett minema. Ja ma olla nii ebaloomulikult tuim. Mis siis parem… Continue reading Näljane räägib ikka leivast.

Uncategorized

Söök. Vol. 100

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kahekümne kaheksas päev. Jälle söömine? Mhmh. Oli üks kiirdeit. Godgaboek samas KOHE nälga nõrkemas ja nõudis seal kohvikus enesele kaks kooki välja. Teist ei jõudnud ära süüa (ma kahtlustasin juba alguses!), see jäi mulle. Mõõõõnuzmõnuz beseekattega õunakook. Öööh. No pole inimesel muud rõõmu peale söögiröömu, no pole. 10 päeva antidepressante. Tuim… Continue reading Söök. Vol. 100