Uncategorized

“Kahjuks Te ei osutunud valituks” -kook

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Neljakümne teine päev

Tervitades Agu Sihvkat, siis eks minagi pea alustama algusest, kus oli rohkem kui isuäratav tööpakkumine. Alustuseks tuli iseend üles anda, et siis väidetavalt hakatakse asjast lähemalt rääkima.
Hissanthissant&happikene, nii lahe ja tore ja nunnu ja nii edasi võimalus proovida midagi uut ja jälle ree peale tagasi saada.
Mõningaid eelnevaid töid küsiti hoopistükis näha.
Saatsin.
Ja siuhviuh tuli kohe vastus ka, et valituks ei osutunud.
Hea, et üldse tuli, sest siin riigis negatiivse vastuse saatmine kombeks ju pole.
Tegelt oleks ma küll tahtnud pigem lähteülesande või kontseptsioonigi ära kuulata, aga tööjõupuudus on meitel ju ka täiesti üüratu nagunii ja hakka siin veel igaühega.

Mõtlesin, et mis siis ikka, neelan pettumuse suure tükina kuidagi vägisi alla, aga näe, jäi teine hoopis nii kurku kinni, et antidepressant ka ei leevenda.
Tunnen end nii lolli ja ülinõmeda ja täiesti mõtetu inimesena, et tahaks kohe terve koogi üksi ära süüa.
Et ma ikka kohe selle pettumuse kätte maha ära ei sureks.
Põhimõtteliselt võiks terve päev igal toidukorral ainult kooke süüa ja ülejäänud aja maha magada, sest nii hale ja kurb on iseendakese pärast praegu.
Vist ei ole ikka veel selles vormis, et siinse tööjõuturu eripäraga valutult hakkama saada.

Lisaks häda veejoomisega. Kahe päevaga kilo juures! Sisse läheb ja välja enam ei tule.
Arvestades koguseid, trennivesi päevasele veel lisaks, peaks mu ümber kõrge niiskusprotsendiga udune aura juba hõljuma.
Nagu esodeerikabutiikide minipurskkaevude juures.
Aga ei hõlju. Hoopis tibakene paistes tundun olevat.
Mingi neeru- või põiehäda on mul veel tõesti nüüd täielikust õnnest puudu.
EDIT: Analüüsid korras. Asja nimi on antidepressandi kõrvaltoime. Möödub PAARI-KOLME nädalaga! Paarikolme, onju!
Seni vahin kella, et kas on õige aeg potile minna või peab veel ootama, sest tunne on nagu läheks põis kohe lõhki, kuigi midagi ei tule.
Seni tunnen põletavat valu tagaotsas.
Seni lasen kehakaalul tundmatutesse kõrgustesse tõusta.
Nunnumeeter hüppas just lakke.

Vingving ja kiunkiun.

Kui taevas on hommikuse meili peale jälle tubli tüki maad allapoole kukkunud, siis tuleb vist ikkagi trenni kohale vedada, et midagigi plussmärgilist päeva lõpuks kirja saada?

Edit vol.2: Päeva highlightina läheb kirja uus proovitud retsept – porgandi suvikõrvitsa pasta kanafileega.

Õhtupoole on järjest enam tekkinud tunne, et põhi on ka juba täiega alt ära.
Toredad kõrvaltoimed, rsk.
Vihane olen.
Natuke.

Mis siis parem on, kas tunda siirast rõõmu ja ülimat kurbust või tunda, et sul on põhi alt ära ja põie lööb ka kohe lõhki? Terve päev, kogu aeg.
Potilt tõused, kohe on jälle sama tunne. Kurnav.
Ja seda väidetavalt edaspidi veel mitu nädalat!
Ma tõesti ei tea, aga raisk on ikkagi.
Ei tahaks nagu järgmised paar kolm nädalt päris sitamajas ka elada.
Fakk, ma ei taha, ma tõesti ei taha kogu seda kammi.
Ja samas on kodus vaikus ja rahu, ei mingit tunnete pärast tülitsemist, ei mingit hääletoonitüli, ei mingit lapsega suhtlemise etteheidet.
Trenni, tõsi küll , sellise põhi-ei-pea-teadmisega just minna ei saa, seega potensiaali kehakaalutüliks siiski oleks.
Maitea.
Milline variant see siis hea on?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s