Uncategorized

Zombi programmeerimine

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Kolmekümne kaheksas päev.

Kui oleks olnud jaksu peale trenni diivanil vedelemisest pilti teha, siis oleks siin sjuuke pilt.

Ohjah, mulle meeldib ju trenn.
Ja ma saavutasin ju tõesti täiesti  üllatava vormi eelmisel korral. Oma kõrge vanuse kohta.
Aga mulle ei meeldi kodus jälle tunnete pärast tülitsema hakata. Kui ma ei suuda piisavalt nähtamatu olla, siis on alati leitud põhjus halvasti ütlemiseks ja mul on selles suhtes praegu ka hirm.
Väidetavalt oli eelmine kord lihtsalt halbade asjaolude kokkusattumine ning ma seostan vägivaldselt asju, millel tegelikult seost ei ole ning tegelikult on ikkagi nii tore, et mul on jälle trenn ja ma teen väljaspool kodu midagi , mis mulle meeldib.
Ma ei tea.
Kardan päriselt. Nii kõvaks mutiks ma ikka vahepeal saanud ei ole, et haavatavuse näitamisel nuga neerus mingit närvi näos ei liiguta.
Või jälge ei jäta.
Väljakutse saab olema karm. Ja kui tahta veel toitumist ka jälgida, siis ikka kohe eriti karm.
Pole ju midagi ahvatlevamat, kui endast niigi kehvema inimese mahategemine ja naeruvääristamine.
Tuleb vist peale trenni rohkem saunas istuda, et saadud laks endorfiini kenasti ära tasanduks ja spordiklubist astuks välja juba tuima näoga eestlasena ning koju jõudes oleksin perele sobiv zombi, kes ei tahaks rääkida ega otsiks lähedust.
Ideid pole.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s