Uncategorized

Veel üks õlekõrs kaamli selgroole?

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Kolmekümne viies päev.

Kõik on graafikus.
Olen eestlane ja suudan seda kenasti hoida.
Eks natuke imelik on olla nii tuim, aga vähemalt kodus on vajalik vaikus ja rahu.
Isegi provokatsioonidele suudan rahulikult vastata. On nimelt võetud siin 2 päeva järjest aega mind isegi kallistada, aga ma tean pikaaegsest kogemusest, et kui algatajaks olen mina või ma seda üleliia nautima hakkan, leiab kohe eemaletõukamiseks  mingi põhjuse. Alati.
Õnneks olen piisavalt tuim aktsepteeritud lähedustaseme säilitamiseks.
Antidepressandi platseebo efektil on kindlasti oma osa.
Kõik on praegu tõesti kontrolli all.

Korra võttis täna silma märjaks, et mind ei kutsutudki vestlusele kohta, kus tuttavad ees, aga mis siis ikka. Hüsteerilist nuttu õnneks ei järgnenud ja olin üksi kodus ka.

Ja siis räägiti meitel õhtusöögilauas kaalualandamisest.
Mul tõusid hirmust kuklakarvad püsti!
Ok, mul on fitlapi kasutusaega ostetud küll ning põhjust asi kätte võtta oleks küll ja veel . Puhas motivatsiooni ja vormistamise küsimus.
AGA.
Ma kontrollin praegu väga hästi oma emotsioone. Vähemalt ise arvan nii.
Suudan küllalt hästi üle olla lähedusevajadusest ja tabletid on kenasti kliimaksile ka lähendanud.
Ei püüagi enam rääkida ega topi oma soove, tahtmisi, arvamusi.
Ühesõnaga  – tülisid pole.
Kui ma aga nüüd tasaseks tambitud seisu sassi ajan, siis võib kogu kaardimajake jälle uppi lennata. Ma võin jälle hakata ootama tunnustust, märkamist, toetust, häid sõnu.  Ilmselt ka lähedust ja seksi. Ja see on kindel tee tülitsemiseni! Kriitikani. Paikapanemiseni. Koha kätte näitamiseni.
Mul pole praegu veel sellist sisemist kontrollikeset, et ma kõik päris üksi ära haldaks.
Mu habras emotsionaalne stabiilsus praegu ei võimalda ühtki ekstsessi. Juba tunnete kontrollimine on väga suur survestamine hakkama saamise mõttes.
Ma ei tea, kas mul teise hüdraulilise pressi jaoks ikka oleks sisemist ressurssi.
Lihtsalt ei tohi oma järgijäänud sõpradele panna sellist survet mind veel suurema surve alt läbi vedada. Pean ikka ise ka midagi tegema ja aru saama, kus on mu võimete piir.  Parim viis on selleks hetkel kodus mitte tüli norida ning püüda nii mõistuse kui keemiaga olla ise normaalsem inimene.
Kui stabiilne seis on saavutatud, siis alles saab vastu võtta järgmise väljakutse. Ravi on kestnud selleks praegu selgelt liiga vähe, sest ma tegelikult ikka veel tunnen, vajan natuke lähedust ja inimlikku soojust enese ümber.
Muidugi pole välistatud, et liigsest kaalust tekib lihtsalt jälle uus teema tülitsemiseks ning eemale tõukamiseks.

Päeva highlight on “How it’s made” Internetiversioon.
Kotkapojaga kaesime. Pokemon ronis selja taha ja üleüldse.
Kaminat kütsin ka. Puud praksusid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s