Uncategorized

Almost estonian

#100happydays
100 õnnelikku päeva
Kahekümnes päev

Pildil on peotäis komme.
Ja ma ei olegi neid veel ära söönud!

Hommikul hakkas peale tabletti nii hullusti iiveldama.
Eks see võib muidugi olla ka Kotkapojalt saadud nakkus, sest tema meitel siin närtsis ka mõned päevad tagasi ja külas olnud naabripoiss ka täna närtsis.
Ehk võib olla nii kõrvaltoime kui ka taud.

Ma siis magasin ja lugesin kuidagigi poole päevani, sest otsustasin mitte oskendama hakata. Vägisi. Puhta tahtejõuga.

Töökuulutusi kaesin ja pidin jälle peaaegu nutma hakkama.
Aga ei hakanud!
Platseeboefekt.
Nagu mis mõttes on jälle kuulutus üleval neis firmades, kuhu ma olen CV saatnud ja pole isegi mitte tagasisidet saanud, et miks mina valituks ei osutunud.
Jälle samad firmad otsivad!
JÄLLE!!
Puuduks nüüd veel , et mu unistuste töökoht ka JÄLLE töötajat otsima hakkaks ning mul tekiks kiusatus sinna juba neljandat korda ukse taha kraapima minna.
Aga ma ei hakanud vihastama ka.

Tegin siis lohutuseks nähtamatuid koduseid töid ja läksin Pokemoniga jalutama.
Tee peal narrisime punast kassi ja erinevate aedade takse.
Sadamas olid jahid veest välja tõstetud.

Rääkimistreaapia ka toimis.
Nii tänulik olen sõber päikesekiirele.
Igasuguseid mõtteid tekkis. Et võtaks enese kehakaalu käsile nt.

AGA!!!!
Korraga ma tundsin seda ülevoolavat rõõmu, mis elu elamisväärseks teeb ja mulle jõudis hirmuga kohale, et just see on ju see, mille eest põgenen, mida maha surun ja tahtejõuga kontrolli all hoian ning mille varjamine mind salaja nutma ajab.
Ehe emotsioon!
Mis kasu on antidepressantidest kui ma ikkagi tunnen?
Kui ma suutsin tunda spontaanset  ja siirast rõõmu, siis tõenäoliselt on alles ka kõik teised tunded.
Ohjah.
Tegelikult on muidugi vara hinnata, kas ravi toimib.

Ühesõnaga on täielik segadus.
Ma loodan ju, et see ravi aitab mitte tunda.
Kurbust ja masendust, mis on mind mitme kuu jooksul üle ujutanud.
Ja see tähendab ka seda, et ära peavad kaduma skaala teise otsa emotsioonid, millega on eestlaseks olles samuti ilge jama kogu aeg.

Aga ma olen tänase päeva üle elanud.
Ja mul on peotäis komme.

One thought on “Almost estonian

  1. Ma hakkasin su blogi algusest lugema ja ma loodan väga, et sul on praegu parem kui 2017. aasta novembris.
    Tahaks sind pihku võtta ja peale puhuda. Ma saan aru, mida sa tunned ja kus sa omadega oled. Olin samal ajal samas kohas. Tegelikult olin ma siis vist juba haiglas ja mulle lasti elektrit pähe. Asi, mida mulle psühhiaater ütles ja miks ma siia praegu kirjutan oli, et kui sa surud hakkama saamiseks alla kõik halvad tunded siis kaovad ära ka head. See on seotud süsteem ja mitte restorani menüü, kus on võimalik valida.
    Kallis sina, aastal 2017, ma loodan, et sul on praegu parem. Depressioon on rõve haigus. Selle ravimises pole midagi häbiväärset. Haigus räägib sulle sinu kohta hirmsaid asju ja on peaaegu võimatu teda mitte uskuda, aga ta valetab. Ma tean, et ta valetab. Kallistan sind aastal 2017. See ju ka loeb? Mis siis, et ma olen kohutavalt hiljaks jäänud.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s