Uncategorized

Astus usinasti mööda teed.

#100happydays 100 õnnelikku päeva. Viies päev. Juba hommikust saati mõtlesin siin Pokemoniga jalutama minna. Päike säras kuldselt ja veel kuldsemalt. Ja masendusest selga söödud pekk võdises ka võikalt ja veel võikamalt. Alustuseks valasin Turteltuvikese juures mitu tassi kohvi keresse, no ja saia sõime ikka ka, kuidas muidu  ja rääkisime-rääkisime-rääkisime. Mina ka. Akna taga sadasid külmavõetud… Continue reading Astus usinasti mööda teed.

Uncategorized

Kõik maailma põdejad, ühinegem.

Eelmine kord, kui ma võtsin mõttesse püüda sajas järgnevas päevas igaühes midagigi positiivset näha, kukkus see projekt mul vahetult enne võidukat finishit haledalt kokku. 97 päev jäi viimaseks. Olin nii ametis enesele elu ilusamaks valetamisega, vägisi positiivne olemisega, et ärkasin tilgutite all. Lubasin siis enesele rohkem mitte otse näkku valetada ja mitte nö. tugev olla,… Continue reading Kõik maailma põdejad, ühinegem.

Uncategorized

Nostalgiline.

100 õnnelikku päeva. Kolmas päev. Mõned päevad on perepäevad vanemate sugulastega. Me kõik saame vanaks. Siis ilmselt tulebki SEDA hetke otsida. Ma võib-olla oleks tahtnud Pokemoniga jalutada. Või seda asja, mida premenopausis vanamutt üldse tahta ei tohiks ja nagunii ei saa ka kui  ebasobivalt õrnal  algushetkel otsustab kempsu lambipirn plaksuga läbi põleda ning unise peaga… Continue reading Nostalgiline.

Uncategorized

Julgus tahta enamat.

Mingi selline plakat oli tee ääres. Ma ei saanudki aru, mida reklaamiti. Ei viitsinud guugeldada. Veel öeldi samas kujunduses, et head asjad juhtuvad nendega, kes ei oota. See oli bussiootevarjualuses ja mõjus groteskselt. Mida iganes sellega reklaamiti. Aga noh, vähemate võimalustega inimeste naeruvääristamine käib nagunii meitel kõrgema reklaamiguntzi juurde. Päike paistis oktoobri viimase kolmandiku kohta… Continue reading Julgus tahta enamat.

Uncategorized

Iga teekond algab esimesest sammust.

Sain 42.  Või nagu vanem laps täpselt arvutas – 47. Vahet pole, nagunii olen ükskõik mille jaoks liiga vana. Paks. Kole. Lootusetu. Loll. Vähemalt Eestis. Ja arvestades, et olen nüüd VelloNelikendkaks eakaaslane, siis …. Raamatuid ostsin sel puhul kokku. Nagu ikka. Ja üks neist on väikese hipi soovitatud Isabelle Filliozat’ “Leia rõõm enda sees”. Eelmine… Continue reading Iga teekond algab esimesest sammust.

Uncategorized

Küll mina olen ikka kena. Alleaaa.

Aias riisusin lehti. Olin tibake kasulik ka või nii. Mõtlesin, et äkki hakkab mõni lauluviis või luuletus kummitama või midagi muud esodeerilist. Ei hakanud. Mõtlesin kuula-sõpra-oktoobri raames hoopis hiljuti kaotatud inimeste tähendusele oma elus. Et mida nad minule andsid, miks mul neid nii hullusti vaja oli, et olin nõus end põlema panema, et neil soojem… Continue reading Küll mina olen ikka kena. Alleaaa.

Uncategorized

Loomastumine.

Täna on ajalooline päev. Ma julgesin tunnistada, et ma tahaks ka vahel midagi. Kallistada näiteks. Mitte, et kohe oleks kallistamiseks läinud. Teoreetiliselt, noh. Ja ma jäin elama! Ja mind ei arvatud kohe tutvusringkonnast välja ega hakatud kuidagi teisel viisil alavääristama nagu mu kogemusest tuttavalt oleks pidanud juhtuma. Kella ei vaadatud. Ei tsätitud telefonis. Ühesõnaga. Oli… Continue reading Loomastumine.

Uncategorized

10 maagilist nippi, mida sa veel ei teadnud.

Mõnikord libisevad sõbrad su sõrmede vahelt nagu liiv. Täna on üks nendest päevadest, kus ma seda tunnetan. Kui juba tegelikult aasta jagu pole teiselt poolt leitud aega ja tahtmist küsida kuidas minul läheb, siis nii ju lihtsalt on. Kuula-sõpra-oktoober ikkagi. Üle poole aasta lapse sünnal kohtudes on see nagu tavaline sünna, kus lapsed on koolikaaslased,… Continue reading 10 maagilist nippi, mida sa veel ei teadnud.