Uncategorized

Silmale nähtamatu.

Ainult südamega näed vms.

10 päeva 100st.
Kas mul on keres algsega võrreldes mõni molekul rohkem mõnd tujutõstvat hormooni?
Või tuleb end ikkagi lasta ravimeid täis toppida, et kõik viimanegi saaks kena lauluga lõbusasti perse minna ja valus enam üldse polekski?

Võtab jah ropendama, sest ikkagi pole ühtegi ideed tekkinud, mida edasi peaks tegema.
Kenakestes tarkades raamatutes ja eneseremondijuhendites näpuga järge ajades võiks ju midagigi positiivsuse poole olla liikunud, või ja?
Jalutan koera, koristan elamist, teen süüa, õpin lapsega, loen positiivseid raamatuid.
Saadan CV-sid, kolgin klaviatuurist kaaskirju.
Isegi fotoka aku laadisin hobuste jaoks ära, pooliku haapsalu salli äärepitsi otsisin välja, pliiatsid teritasin ära ja tolmu pühkisin klaveri pealt ära.
Ülikenasti voolisin siin Harville Hendrixi soovitatud enesekeskse mina-sõnumigi lootuses saada see seitse sekundit kallistust, mille tervendavast toimest kirjutab John Gottman
Kõik see nõudis enese korralikult kokkuvõtmist, sest tegelikult oleks tahtnud magada tekk üle pea ja kõik pohhuinahhui saata.
Ja kus on serotoniin, ma küsin?
Kus on serotoniin!?

Pettunud olen.
Et ma ei suuda natukenegi rõõmsam olla. Et mask kipub kohati liigagi pragunema.
Et see kuradi töötus ja lootusetus käib sisemuses nii hullusti pinna peale ning ma ei näegi väljapääsu.
Kõik see pakasuuha. Kodune vaikus ja rahu. Õigeaegselt tehtud söök. Pestud pesu. Hoitud laps. Pühitud põrand, küüritud peldik.
Et ma ei suuda päris inimestega enam kuidagigi rääkida ja paremal juhul viskan mõne loll-labase nalja enese pihta ning kasutan kõiki teadaolevaid jutu eneselt kõrvale juhtimise tehnikaid, milles ma olen vägagi osav.
Ning hästi kätteõpitud vältimist ja põgenemist.
Ma ei suuda  enam totaka naeratusega taluda jutte nälgivatest neegrilastest, vaid tahan kallale minna.
Nii valus on!
Päriselt ongi ikka veel nii valus olla läbikukkunud.
Häbi ja piinlik.
Isegi raamatust on valus lugeda tugivõrgustiku loomisest ning pere ja sõprade toetusest.
Kust ma selle tugivõrgustiku ja sõbrad veel võtan? Mul on tegu, et järelejäänuidki mitte kaotada.
Kodus pole üldse mõtet midagi rääkida, parem on hoida lollrõõmsat rumala koduperenaise naeratust, sest ka kõige paremini sätitud sõnastusega minasõnumite taga nähakse alatuid süüdistusi ja pretensioonikaid nõudmisi, mis tõukavat pigem eemale.
Öh.

Terapeut on 13. novembril.
Prosac, Cipramil, Xanax – siit ma tulen.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s