Uncategorized

Nälgivad neegrilapsed ehk pole sul häda midagi.

Ülikokkuvõtlikult refereeritud.

“Mul on viimasel ajal olnud depressioon. Ma tean, et pean midagi ette võtma, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma vajan sinu abi.”

“Kõik saab korda… Ära ole kurb. Sa saad sellest üle.”
“Sa ei tohiks nutta, sa ei tohiks kurvastada.”
“Oh, asi pole ju nii hull!”
“Sa ei tohiks niimoodi endast välja minna,”
“Sa peaksid sellest juba üle olema,”
“Sa ei tohiks lasta sellel kõigel ennast niimoodi mõjutada.”
Ehk siis “Sul on midagi viga… Sa ei saa ise endaga hakkama… Sa peaksid lihtsalt depressioonist välja tulema.”

Sageli usuvad sõbrad ja lähedased, et nende armastatud inimene võiks end aidata, “kui ta ainult prooviks”. See on tühipaljas müüt.

Iga kord, kui selline inimene südamevalu tunneb, kuid püüab seda eitada, vähendada või neid tundeid alla suruda, muutub ta enesekriitiliseks:
“Mis minuga lahti on… Ma olen nii nõrk.”
“Ma peaksin sellest juba üle olema”,
“Ma ei tohiks lasta end niimoodi rööpast välja viia”
“Mis minuga lahti on?”
“Ma olen igavene piripill”
“Ma peaksin olema tugev”

Sellisest tunnete eitamisest pole mingit kasu ning see võib tervenemisele hoopis vastu töötada.
Pöördepunktiks võib saada hetk, kus mõeldakse “Inimesed ei taha minu seltsis olla,” “Ma ei saa midagi tehtud,” “See ei tee mul tuju paremaks,” või “Ma olen liiga väsinud.”
Kui hakata neid mõtteid uskuma, võibki jääda ihuüksi norutama.

Paljudele inimestele piisab üksnes sellest, kui nad saavad oma valust rääkida ning tunnevad, et neid on ära kuulatud ja mõistetud.
Ka üksnes: “Mul on praegu selline tunne, see teeb haiget ja on vastik,” aitab jõudu juurde ammutada.
Sageli tunnevad depressioonis inimesed, et nad on üksi ja teistest võõrdunud. Aga kui tunda, et keegi toetab ja hoolib, võib üle saada ka väga rasketest aegadest. Depressiooni ajal on ääretult tähtis teistega kontakti hoida.
Kui lähedased mõistavad depressioonis inimese tundeid, pakuvad toetust, hellust ja julgustust, aitab see rohkem kui miski muu.
Ma tean, et sul on kohutavalt raske, ma mõistan sind. Ma olen kurb. Sa oled mulle kallis.“
Sõber ei ütle kuidas end tundma peaks.
Selle asemel ütleb, et mõistab neid piinu.
Seejärel räägib, mis tunne tal endal on, nähes sõbra depressiooni.
Ja kõige tähtsam viimasena: “Ma olen iga kell valmis sind aitama.”
Depressioon on ääretult üksildane aeg, mil teiste lähedus aitab paranemisele kõvasti kaasa.
Lühidalt öeldes võiks depressiooni puhul kohane kaastundlik sõnum olla järgmine: “Ma tean, et sul on valus. Ma hoolin sinu tunnetest. Ma olen valmis sulle seltsi pakkuma.”
Sõbra toetus võib olla just see, mida on lävepaku ületamiseks vaja. Sõber võib n-ö kursil hoida, kandes hoolt, et pöördutaks terapeudi poole või hakataks iga päev kasutama mõnd kognitiivset tehnikat. Kasvõi seda, et tegutsetaks.

Depressiooni ajal on ülimalt tähtis endal elu sees hoida. Paraku on seda kerge öelda, kuid märksa raskem teha. Depressioon röövib inimeselt energia ja elutahte, ent just nimelt tegutsemine suudab depressiooni leevendada.
Kõigepealt pidada meeles, et ei tohi oodata hetke, mil tuntakse motivatsiooni. Seda võib ootama jäädagi. Enamik inimesi tunnistab, et kui nad on suutnud mingi tegevusega pihta hakata, annab juba see neile jõudu juurde. Tähtis on üle saada surnud punktist, esialgsest apaatiast.
Hakata kohe tegutsema, isegi kui jaksu pole. Tähtis on tegutsemine. Ehkki pole ravimit, mis kohe depressioonile punkti paneks, leevendab see esimene samm abitustunnet. Tegutsemine on vastumürk jõuetusele.

One thought on “Nälgivad neegrilapsed ehk pole sul häda midagi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s