Uncategorized

Julgus tahta enamat.

Mingi selline plakat oli tee ääres.
Ma ei saanudki aru, mida reklaamiti. Ei viitsinud guugeldada.
Veel öeldi samas kujunduses, et head asjad juhtuvad nendega, kes ei oota.
See oli bussiootevarjualuses ja mõjus groteskselt. Mida iganes sellega reklaamiti.
Aga noh, vähemate võimalustega inimeste naeruvääristamine käib nagunii meitel kõrgema reklaamiguntzi juurde.

Päike paistis oktoobri viimase kolmandiku kohta eriti eredalt.
Turteltuvike kutsus jalutama.
Jalutasime palju ja rääkisime kõigest.
Arvestades mu hoogsa joonega ülesöömist ja -joomist, mõjus see lausa teraapiana.
Kui ta rääkis parajasti kuidas ta hommikul ärkab, vaatasin mina seepiatoonis paekivi kaldapealset (telefonifotograafia meistriklass, onjueksju) ja kujutasin seda kõike eredalt ette.
Nagu muinasjuttu oleks räägitud!
day002
100 õnnelikku päeva.
Teine päev.

See oli võrratu 2+ tunnine jalutuskäik teel, mida ma juba kaua aega tagasi mõtlesin läbi jalutada/rattaga sõita.
Uudishimu sai rahuldatud ja endorfiini voolas keresse  lausa kohinaga.

Ja siis küsis ta tüki eilse tiramisu taustal, et mida ma teha tahaksin. Minevikku kõrvale jättes.
Pidin end korrale kutsuma, et ei kasutaks jutu enese pealt äraviimise lihvitud tehnikat, sest jube hakkas põhimõtteliselt veel enne lauselõpu punkti.
Et ei kukuks vanasse vältimismustri põhja pea ees tagasi, tuli mõtlema hakata.
Olla aus.
Vastata.
Eelkõige oli mu vestluskaaslane väärt, et ma teda ei alahindaks.
Sättisin siis sõnu nii ja teistpidi, ma olen otsesuhtluses endiselt koba kui asi puudutab mind ennast, aga hakkama ma sain. Välja mõtlesin!
Ma tahaksin kirjutada, pildistada, uurida ja kõike sealt edasi!
Muidugi on kitsas, niigi üksteise varvastel tallavas konnatiigis vanainimesena lootusetu sellel teemal kuskile jalga ukse vahele saada kui pole ei haridust ega tuttavaid, aga antud hetkel on palju võimsam teadmine, et
a) ma ei vältinud teemat ja ei juhtinud juttu mujale, sest paanikaosakonna uks läks kohe ristseliti lahti
b) ma julgesin mõelda, mida ma tahan. Tavaliselt huvitab mind pigem see, mida teised tahavad ja kuidas ma selle nimel pingutada saaksin, et ma rohkem meele järgi oleksin.
Kaks kärbest oli siin nüüd küll ühe hoobiga.
Justkui pisike killuke jääd oleks liikuma hakanud.
Mul on sõber, päris, mitte väljamõeldud, kes ei lase mul kinni jääda mu tüüpilisse negatiivsusesse, vaid küsib selliseid küsimusi, mis panevad mu unistama ja häid asju soovima ning valguskiiri tunnel lõpus aimama.
See ON võimalik! Isegi minu puhul.
Olen ise ka üllatunud.
Tavaline reaktsioon on ikka, et ära ole nii negatiivne jms. mõtle positiivselt jura.
Võib-olla päevikulaadse nähtamatu sõbra kurbloolisus ongi selles, et see laseb lehekülgede kaupa vinguda? Ei ütle, et kle, püsi teemas! Ja nüüd positiivne plaan!
Aga mida sa ise tahad?
Ja peamine – sa oled mulle armas ja ma usun sinusse. Jep, nii ütleski.

Oli see vast päev!

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s