Uncategorized

Küll mina olen ikka kena. Alleaaa.

Aias riisusin lehti. Olin tibake kasulik ka või nii.
Mõtlesin, et äkki hakkab mõni lauluviis või luuletus kummitama või midagi muud esodeerilist.
Ei hakanud.
Mõtlesin kuula-sõpra-oktoobri raames hoopis hiljuti kaotatud inimeste tähendusele oma elus.
Et mida nad minule andsid, miks mul neid nii hullusti vaja oli, et olin nõus end põlema panema, et neil soojem oleks.
Ja mis juhtub kui neid mu elus enam pole?
Uskuge või mitte, aga mul tuleb end rohkem väärtustada.  Jah, see juba kõlab võikalt, et neid oli vaja mu alaväärsuskompleksi alalhoidmiseks, mis on turvaline valik lapsepõlvest vms.blablabla.

Ma ei pea tundma end enam alaväärsena, et universum jms ei toimeta minuga nii, et kirjutan täna tahvlile, et tahan lapsele uusi saapaid ja homme läbi astuv sõber kohe pakubki.
Et vastutustundetum mõtteviis on palju rohkem ok. Sest universum annab nipsu peale kõike kui küsida.
Ja kui mulle ei anna, siis olen ise süüdi ja loll.

Teises näites kukkus minu klassikaline kõrghariduse kiiks viljakale pinnasele.
No aga miks sa siis õppima ei lähe? Sa otsid ainult vabandusi, ütle parem ausalt, et tegelikult sa ei viitsi ja ei taha.
Eriti viimase töökoha kaotuse valguses oli see ju tõsiselt alandav.

Ja lasengi väga nunnul helerohelisel enesele lapsehoidmise kaela määrida ning kuulan samal ajal kõrvad lontis kui loll ma olen, et universum nagu küllusesarvest ei puista.
Või tõsimeeli kiidangi hõbelusikas persses sündinud tsikki tema loomingulise debüüdi puhul, et see siis veidikese aja pärast saaks üleoleva nipsakusega mulle öelda, et ära siis tülitse koolimineku pärast, lihtsalt mine, sõida teisest üle, hammusta toitvat kätt, ise oled loll ja tegelikult ju ei taha ja ei viitsi õppida.

Täiesti kannis noh, kuidas ma sellised inimesed enesele hinge lasin ja üldse end väärtustada ei suuda!

Rents siin kirjutas kuidas naisi kasvatatakse alandlik olema ja kõike ära taluma.
Ma pean tunnistama, et pmslt on mul küll samamoodi, aga seda pigem sotsiaalse staatuse pärast.
Mooril polnud eniveis vahet, mis ma tegin või tegemata jätsin, lits olin 10 eluaastast saadik nagunii ja kogu aeg ning nilbetele onudele jäeti mind “kogemata” söödaks rohkem kui kord. On tõeline õnn ja väga suur vedamine, et olen elus.
Aga lisaks kõik need kenad tädid ja onud, kelle poole talumatu vägivalla puhul pöörduda julgesin,  pisendasid ju samuti läbielatu tähtsust, öeldes ikka, et kannata ära, ole tugev, varsti läheb mööda.
Usun, et neid on teise #metoo kampaania jagu kindlasti, kellele on vägivaldse kodu puhul öeldud ole tugev, kannata ära, et ise saaks silmad pärani kinni pigistada lootuses, et küll pigem keegi teine võtab vaevaks.

Kunagi ennevanasti defineeriti sõprust vist läbi mõistmise ja empaatia ning mõiste kogukond sisaldas koostööd, üksteise toetamist ellujäämise nimel.
Kuidas sellest sai aga ühiskond, kus ainus idee on vereni konkureerida ja perel-sõpradel vaip alt ära tõmmata?

Ok, see selleks.
Esimene etapp olla nagunii kaardistada hetkeseis.
Kenakene füüsiline tegevus värskes õhus aitas ilmselt kaasa vähemalt millegigi teadvustamisele.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s