fitlapblog

Asendustegevuste meistriklass ja lilleline elu.

Üllatasin praegu iseennast, et mul fitlap veel alles on.
Põhimõtteliselt on see muidugi tore.
Midagigi selle eriti võika pöörde võtnud elu juures.
Aga mitte tuleviku väestisest ei taha ma kirjutada.

ÜHEKSA kuud lihasuretamist ja ninast veri väljas pingutamist selle nimel, et oleks lubatud siin riigis end inimesena tunda.
On olnud tõsine hammastega hauakaevamise periood ja kaalunumber on vastav. Lühidalt olen tagasi õginud kõik kilod.
Ja nagu arvata – olen jälle vaba inimene. Töövaba.
Ja kas ma oskasin seda ette näha – ei!
Ma tegin kõik õigesti, täpselt nagu retoorika keelab, käseb, poob ja laseb.
Alguses ei julgenud ma uues töökohas kempsugi minna ja piirasin ekstreemselt joomist. Ibukas ja pool klaasi vett oli lõunasöögiks. Pinge tahtis ära tappa.
Siis mingil hetkel ma juba natuke julgesin nurgast välja pugeda.
Aga lõunale minna ei julgenud.
Võtsin siis profeeli kaasa ja nosisin kiiruga topsist kui teised kontorist minema kaapisid. Mõnel päeval ei kaapinud ka.
Kiiresti õppisin seda kohupiima jälestama. No kogu aeg üks  ja seesama ju.
Aga toitu mikrokas soojendada ei julgenud, sest vanad olijad ilkusid üksteise ülegi piisavalt. Mina uus ja loll oleks saanud ilmselt nii, et tolmab. 
Ühel päeval võtsin julguse kokku, läksin lõunale kõrvalmaja staloovajasse.
Toidud olid vastavad. Jubedad.
Ja nii ta läks.
Pinge kasvas töö juures.
Kodus ainult sõin ja magasin, püüdes last ja koera mitte kõigis maailma hädades süüdistada.
Mida rohkem töö juures kohta kätte näidati, seda rohkem kodus sõin.
Siinse kava olin juba täiesti unustanud.
Ainus, jah, tõesti ainus mõte oli vastu pidada. Välja õppida. Oli see ju mulle antud elu võimalus.
Augustikuu viimasel päeval oli selge, et 3+2 aastat koolitust ja 5 aastat töökogemust ei ole ka parima tahtmise juures natuke rohkem kui poole aastaga võimalik omandada.
Sai vormistatud vastavad paberid.
Järgmisel päeval viskasin 4 tonni kruusa käsitsi sissesõiduteele ja sooritasin muid füüsilisi ekstreemsusi, mis lõppesid tohtrikülastusega ja järgmiste nädalate sängis veetmisega.
Nuttes ja ennast haletsedes. Teadmata, kas keha või hing valutab rohkem.
Veel siiani on natuke jube, aga ma saan juba istuda.

Ja siin ma siis jälle olen.
Loen ilusat internetimuinasjuttu ja püüan enese riismeid kuidagiviisi kompaktsemasse hunnikusse kokku lükata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s