Uncategorized

Nagu kuivanud hernes.

Veerebveereb.

Noh, ei tulnud proovitööd, aga ma ei sure selle kätte.
Üks mõte korraga.
Lubati ikkagi vbla homme saata vms.
Elame homseni.

Hulleim oli vist see, et kui mul üle pika aja oli rõõmlemise isu, et näe proovitöö ja kohta, mis tundubki nii äge, siis polnud mul tegelikult kedagi.
Ok, jah, ma olen abielus (või oli see complicated?), aga igatahes kartsin ma praegust habrast seisu järjekordsete liigsete emotsioonidega ära rikkuda ja jätsin helistamata.
Õhtul püüdsin siis mõistliku tooni ja vaoshoitud emotsioonidega asjast teada anda.
Võeti vastu mõistlikult ja vaoshoitult.
Vähemalt suutsin end vajalikul määral kontrollida ja ei tulnud liigsete tunnete pärast järjekordset tüli.

Ja mis puutub sõbzidesse, siis neid viimaseid kardan ma juba tõsiselt kaotada ning ei hakka neid asja eest teist taga tülitama. Kui küsivad, räägin ikka.

Ühesõnaga olingi üksi kogu oma rõõmus. Nagu ka kurbuses enne seda.
Üksindus hammustab nina peast ära.
Silitasin siis valget koera kiilakamaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s