Uncategorized

Vanainimese seikused nooruslikus kollektiivis.

Noh, ma siis võtsin end tõsiselt kokku ja saatsin siivii ühte nunnusse väiksesse käsitöökohvikusse.
Et väljaõpe  ja puha.
Ok, viimane  väljaõpetav koht oli küll selline ämber, et elu lõpuni jääb kolin kõrvadesse kumisema, aga kuidagi peab ju ka vanainimene (üle 38) pensionini välja venitama ja see koht oleks vägagi teema.
Küppppsetamine ja koogitegu mulle meeldib ju tegelikult. Vahest on see päris teraapilinegi.
Aegunud haridustki, nii umbes 25 aasta tagant,  mul ju on ka ja.

Mõeldud-tehtud, lähen siis silmaringi mõttes, et  kaen in riäl laiff , et mis koht see tegelikult on.

Täitsa kenakene!
Korralagedus toitlustusettevõttekese lahtise köögi kohta küll pisut õõvastavavõitu, koht ise kitsavõitu.
Aga milline lõhn! Mitmemilline!
Kui ilusad koogid! Võrratu, suurepärane, imeline!

Istusin  maha, võtsin ühe kohvi, tsillisin potensiaalse töömõttekesega seal kahekesi kuni kõrvalauda paar näitsikut koha sisse võttis.
Üks oli noor (alla 25) ja teine keskealine (33-38)

Ja see oli tööintervjuu!!

Oh-mu-kass!

Noorusliku kollektiivi mõte sai kohe selgeks – ühtegi vanainimest (38+, onju, mäletate) seal ei tööta ja kellelgi lapsi ei ole. Töö iseloom on lihtsalt selline, et see pole päris puhkekodu, onju, saate aru.
Palka makstakse ka töölkäimise, mitte õppimise eest. On arusaadav?
Alustada tuleb madalalt (palgalt, siis ilmselt ) ja end tõestada.
Kaardivoolavus on suur ja häid töötajaid on ikka nii raske tänapäeval leida. Oh&ah.
Ja palgast räägime siis kui välja valime ja proovipäev ka edukalt tehtud.
Ning ärge nüüd hakake siin lootma, et selle töökohaga rikkaks saab.

25+ aastat on möödunud kui viimati toitlustuses töötasin.
MITTE SITTAGI pole muutunud? Ikka veel saab sama kauboikapitalistlikult?
Alavääristamine, häbistamine, üleolevuse demonstratsioon.
Sest nagunii pole neil inimestel ju kuskile mujale minna ja süüa nad tahavad ning üür vajab maksmist?
Nutavad ja töötavad, peaasi, et kasum kasvab ja järgmine aasta saab veel uuema auto osta?
Tööjõupuudus, mu püha perse!

Ma vajusin seal järjest väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks.
Ning need udubeenikesed käsitöösaiakesed ja hõrgud brrrandsuse koogikesed olid korraga nii ….. teistsugused.

Praeguse seisuga pole minu saadetud siiviid vastav kollektiiv vastavas portaalis isegi mitte vaadanud.
Ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks.

Lisalugemine:
Siin on üks tõenäoliselt noore inimese tööotsimise lugu.
Äripäeva lugu inimeste lahterdamisest. Enne pealkirja vahetamist olid siis keskealised vanuses 33-38.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s