Etsiis.
Peab ütlema, et ületasin ennast kordades või noh, tegelikult sai suur stressiallikas sirgeks räägitud/mõeldud ja 4 päevaga kohe 1,2 kg maas. 68,1lt 66,9le.
Jess, ma olen võimas, ma olen tubli, ma olen mida kõike positiivset veel!
Okok. Ma olin tsällentsieelsel 30. novembril kaalule astudes eelmisel õhtul korralikult kookinud, aga kui kogu selle Leopoldi võimlemiskuu jooksul nummer alla 67 ei läinud, siis tänane 66,9 on vägagi paljutõotav. Suisa põnev. Alguse kohta.
Muidugi võib selles olla osa ka menüü varieerumisel, sest ega see kuu aega trenni nüüd just väga mitmekesise menüü peal tehtud saanud. Olid mõned nö väljakirjutatud lemmikretseptid, mille peal sai sõidetud. Nüüd aga põhimõtteliselt ei söönud sama toitu ja vaaritasingi eraldi suutäied endale. Tulemus on. Meelikõditav.
Karidega on muidugi nii, et on ikka täiesti vastupandamatult raske iselooma taltsutada kui köögist tuleb laupäevase pannkoogi lõhna ja lahti on kisutud väga hea moos. Muidugi tahan tegelikult mina ka, aga loota, et kellelgi teisel on minu kehakaalust või -proportsioonidest midagigi ja solidaarsusest jäetakse ahvatlemata, on meie peres pigem nõrgavõitu mõttekäik. Lihtsalt peab olema ebainimlik tahtejõud hammastega kasvõi seinast kinni hoida. Muud midagi.
Vahel mul muidugi on unistus, et … aga noh. Vanainimene on elu jooksul ka üht teist ära õppinud. Üks neist asjadest on see, et ei saa loota kellegi teise tähelepanule, tunnustusele ja abile, kui tahad eesmärki saavutada.
Ja siis kõik see ühiskondlik taak lisaks.
Õnneks on seda võimalik vältida uudiste mittelugemisega. Eriti kommentaaride mittelugemisega. Sest ükskõik, mida sa ka sootsiumi soovitusel ja heakskiidul ei tee, on tulemus ikkagi vale ja veel valem ning häid valikud ei olegi. Mõned inimesed lihtsalt ongi üle. Mitte, et ma teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes tahaks olla ühiskonnast välja arvatud ja mitte hakkama saada.
Õhtul lähen spinningusse ja sauna. Ning siis on mul teoreetiline lootus saada kätte üks kindlasti imeline raamat pakiautomaadist.
