fitlapblog

Mul on kõht täis, mul on kõht täis ….. ommmmmm

Valan siin parajasti sisse järgmist ühikut rohelist teed ja mõtlen motivatsioonile.
Tegelikult ei muutu ju mitte mummugi kui ma olen 10 kg kergem. Jään ikka sama vanaks, sama töötuks, enda silmis ka sama lolliks ja nõmedaks, kuigi kaal on ju ainult number, nagu vanuski. Pere, sõbrad ja tuttavad, kui neid juhtub olema, peaks ju armastama mind sellisena nagu olen. Ja kui just pole võimsat eneseteostuslikku tööpakkumist ( vanuses 40+ on see meie riigis pigem laua alla naermise koht)  või tahtmist pulmapildil hea välja näha (peramine kord oli juba ammu aega tagasi), siis läheb elu ju peale kaalukaotust samamoodi edasi.
Lapsed hauguvad ikka samamoodi vastu ning ei taha seda, teist ja kolmandat või tahavad. Vihmaussi. Seda poolt, mille sina ära sõid.
Abikaasa leiab veel mitu viga, mida võiks lisaks kaalule jooksvalt ära remontida, sest kunagi pole midagi nii hästi, et ei saaks midagi halvasti öelda.
Ja vaevalt, et kuid, võib-olla suisa aastaid orbiidilt kadunud sõbrad-tuttavad  peale veel 10 kg mahavõtmist tagasi tulevad.
Enesel lihtsalt on natukene kergem tugitoolis sokki kududa ja äranüristumise vältimiseks spordiklubis kanni liigutada.
Kuid: “Mis oleks üllam? Vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada.”

Ühesõnaga, vana plaat läks peale tagasi.
Ma olen iseendakese arvates üle mõistuse palju pingutanud – kuu ja pluss käinud peaaegu iga päev trennis ja oi oi oi oi oi  kui palju asju on jäänud söömata. Mul justkui oleks õigustatud ootus mingitki muutust näha. Milleski.
Ma ei tea kui palju peab veel nimetissõrme vastu pöialt hoidma, afirmeerima ja sugereerima, et mingitki muutust kuskilgi oleks.
Või millist messitsit ma nüüd täpselt ei märkagi, esodeerikuid tsiteerides.

Spinningus käisin. Saunas istusin. Peeglisse ei vaadanud.
Söönud olen sabajuureni vihastades täpselt kava kohaselt. Vaaritan mina lapsele spesial toitu, siis songib teine kahvliga taldrikus ja kui mina praen enesele olematu killukese võiga mõned kartulid, siis on kahvel püsti pihus ja küsitakse juurdegi. Aga mina talle spetsiaalset tehtud toitu  ära süüa ei saa, onju. Täiesti njummi lill elu.
Aga ma olen teist päeva vägagi graafikus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s