fitlapblog

Elu võimalikkusest peale sporti

Kuu aega vehkisin mina sporti teha. Terve kuu! Iga päev. Kui süda kippus järele andma, võtsin päevakese puhkust.
Jajah, ninast oli korraks ikka veri ka väljas.
Lausa 2x päevas sai kohati spordiklubi uksi kulutatud.
Ja tulemus on NULLLLL. Tõesti, nii ümmargust nulli pole ma tükil ajal kuskil näinud.
Ma pole grammigi alla võtnud! Mul pole küll peale koma neljakohalist numbrit näitavat kaalu, aga vahet pole. Null on ikkagi null.
Ja ma olen eneses nii kohutavalt pettunud. Näljatunde piiril sai iselooma kasvatatud ikka kõvasti. Tulemuse nimel, rsk!
Täna tegin pilti ka ja mõõtsin sentimeetriga.
Õõvastav! Täielik katastroof!
Kui visuaalis võib väga hea fantaasia korral kahtlustada mõningast aimatavalt voolujoonelisuse tõusu, siis mõõdulinti ära ei peta.
Pool sentimeetrit siia-sinna kui mõõteviga.
Status quo. Rsk!
Kui jätta siinkohal kõrvale kõik SI-ühikud, siis võiks muidugi mainida, et enesetunne on ikka jube kobe. Energiat on rohkem ja peale venitusharjutusi võiks endorfiiniga vaat’ et, ma ei tea, veel mõningad entry leveli motivatsiooni- ja kaaskirjad klaviatuurist välja kolkida. Üldse ei ajaks nutma, sest lihtsalt nii supernunnu on olla.
Never pole olnud paremat füüsilist enesetunnet. (Noh, ega ma spordiga pole varasemalt just väga üle ka pingutanud, õieti polegi teist kunagi tehtud.)
Kevadest saadik rattaga sõitmine ja nüüd trenn otsa on andnud juba täitsa vaadeldavad jalalihased. Sjuuksed pikad, vbla isegi apetiitsed.
Ja spagaadi sain eile maha. Viimati juhtus see tugev 25 aastat tagasi?
Aga kogu see ülejäänud keha. Ma ei tea, Frankensteini peaosale castingut ei korraldata kuskil? Võiksin joonelt kinni panna.
Nahka on üle paari numbri jagu. Ainult E-R 8-17  peaks spordiklubi dussiruumis liikuma, et kaaskodanikud valel ajal infarkti ei saaks.
Täiesti masendav. Ma lootsin sellise lihasuretamise peale palju palju palju paremat tulemust.

Edasi?
Ma ei tea veel.
Tahaks alla anda, nii mõtetu on praegu kõik. Täiesti asjatu pingutus.
Kõige jaoks ongi selgelt rong läinud. Ainult vaikselt ära vegeteerimine on veel jäänud.
Justkui võiks söök olla veel ainuke, mis mulle lohutuseks jäänud on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s