fitlapblog

Söögist ja funktsionaalsest lugemisoskusest

Inimene peab oskama enesele muresid kaela võtta ja ikka kõik ämbrid personaalselt läbi kolistama.
Seega – inimene ei loe kasutusjuhendit, vaid hakkab kohe täristama.
Inimene on iseenese tarkusest nii võimas küll, et kui hilisõhtuse söögi juures on “tegin täna trenni” linnukesekast, siis ta sellel ei kliki. Ta üldse ei kahtlusta ka, et see on linnukesekast. Iseenese ilmeksimatusest lihtsalt mõtleb, et kui trenni teeb, siis selle hilisõhtuse koonu vahele viskab, muidu vesistab suud.
Inimesel ikka mõnikord kooliharidus üle külgede maha jookseb.

Ühesõnaga, eile siis sain lõpuks aru, et see HÕ nimeline toit on vaja ka igal juhul ära süüa. Neilgi päevadel kui trenni ei tee. Ja kui trenniks läheb, siis on see söögikord lihtsalt tiba rammusam.
Loll pea, kere nuhtlus.
Hea vähemalt, et mingilgi määral lugemisoskust koolis külge on jäänud ja mingigi märksõna (aitäh, Monika!) kahtlema paneb, et äkki on miskit natukene nihkes.
Pole vist vaja tõesti enam imestada, miks ma alla ei võta, suurema osa päevast väga väsinud ja unine olen ning midagi suurt teha ei jõua, õppimine ka külge ei hakka,  kui mul selline kaloripuudus on. Teoreetiliselt ma muidugi nüüd nii palju ka koolis anatoomiatunnis lauaplaati ei kraapinud kui välja paistab.

Mis puutub sellesse 2x päevas trennitegemisse, siis see on lihtsalt minu võimalus hästi palju asju kuu aja jooksul ära proovida.
Ennast ka proovile panna, tõsiselt pingutada. On küll koormav jah, eriti kui ei söö, aga ma hetkeseisuga ei näe, kuna mul uuesti tuleks võimalus spordiklubisse minna kui see kuuajane kinkekaart ära tarbitud on. Olen kaua aega tahtnud kõiki neid erinevaid trademargitud sisetrenne proovida, see ongi tõsine fun.
Kui oleks veel raha personaalse treeningkava koostamiseks ja mõneks personaaltreeninguks, olekski paradiis maa peal.
Eesmärgipäratult omaenese olematust treeningkava koostamise tarkusest niisama vehkides pole ma sugugi nii kaugele jõudnud kui praegu treenerite pilgu all. Ma olen iseeennast treenides teinud sellise hulga vigu, et hoopis igasugune isu on ära läinud üldse mingit sporti teha, sest mitte mingit tulemust pole ma näinud peale lihasuretamise.
Nüüd vaatavad haritud inimesed, et ma ennast piinarikkalt teise ilma piirile ei saadaks ja ma tõesti naudin seda niipaljukest kui mulle antud on.
Oleks veel 10 kg kergem ja 25 aastat noorem, võiks saadud endorfiiniga mägesid liigutada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s