Uncategorized

Armu minusse. Vol.1

Ameerika psühholoogi Arthur Aroni teadusartikli ainetel.

Kui sul oleks võimalus valida maailmas ükstapuha kelle vahel, siis kelle sa kutsuksid enda juurde õhtusöögile?
Muidugi on karm enese juurde suisa õhtusöögile koju kutsuda mõnd eriti kuulsat, kuid ma tõesti tahaksin kohtuda Shakespeare’iga. Inimesega, kes on kujundanud mu mõttemaailma teismelise eas rohkem kui keegi teine. Vaimustav värsiline sõnakasutus ja täiesti fantastiliselt üles ehitatud lood nii traagilises kui koomilises võtmes. Sonetid nagunii.
Paremat sõnastust ükskõik millisele tundele pole ma hiljem kunagi lugenud.
Kuidas selline inimene igapäevaselt mõtleb, mida arvab kaasaegsest poliitikast ja maailmakorraldusest.
Kõike seda teoreetiliselt, onjueksju.
Mitte, et ma kahtleksin enese söögitegemisoskuses, küll aga jääks sotsiaalsust mul selliseks ettevõtmiseks kõvasti, väga kõvasti puudu.

Kui soovida hammustada natuke väiksemat, elavamat  ja lähemal olevat tükki, siis mind tõsiselt huvitaks mõne kohaliku poliitbroileri mõttemaailm. Et kuidas nagu päriselt ka õnnestub nii suur hulk lolli sirge näoga ära mängida nagu väljastpoolt paistab.
Õhtusöögiarve laseks  kuluhüvitada, muidu oleks ilmselt enese raisatud ajast jube kahju.

Kas sa tahaksid olla kuulus? Mil moel?
Loominguline tunnustus kuluks ikka ära.
Ilmselt see kirjutamine või fotograafia oleks.
Teismelisena ihkasin näitlejaks. Oscar, kuldne palmioks ja möllu. Selline avaliku tunnustuse otsimise taud on tänaseks piinarikkalt välja ravitud.
Aga praegu, vanainimesena, ilmselt oleks toredam kui keegi tuleks mulle kui “kuulsale sõnaseadjale” oma lugu jutustama.
Või lastaks fotoaparaadiga tavapäratutesse kohtadesse. Või, teades minu “kuulsaid fotoprojekte”, tuldaks kaasa järgmiste metsikute ideedega, mis mul siin sahtlipõhjas juba aastaid suhtlemise lotovõitu ootavad.
Ja pärast õnnestuks kogu see seiklus kenakesse trükivormi valada teistelegi lugemiseks ja vaatamiseks,  et kui imeline see maailm me ümber tegelikult on, kui võtta aega kuulata ja vaadata.

Kas sa harjutad oma teksti enne läbi, kui pead kellelegi helistama? Miks?
Vägagi harjutan. Üles ka kirjutan. Vastusevariandid A ja B mõtlen ka läbi ning vastused vastustele ka.
Ma olen sotsiofoob. Ma kohe kardan selliseid asju.
Kui õnnestub venitada ja edasi lükata või tegeleda mõne “hädavajaliku” asendustegevusega, siis on enam kui kindel, et nii ma ka teen, et mitte kellelegi helistada.
Sõpradele suudan siiski helistada probleemideta ja ei harjuta midagi. Vajutan lihtsalt nuppu.

Milline on sinu meelest «täiuslik» päev?
Väike jalustuskäik koeraga, termoses kange must kohv või uniselt tiksuv kaerahelbepuder kaneeli, ingveri, suhkru ja võiga ning “English breakfast”, lisaks siis tiiruke basseinis.
Singiga hapukurgivõileivad nagunii.
Et saaksin üles ärgata omas rütmis, kiirustamata, toidu kallal vingumisi kuulamata.
Siis ma kirjutaks natuke ja läheks pildistama.
Siis tagasi tulles õpiks natuke klaverit või prantsuse keelt või joonistamist.
Siis töötleks pilte ja kirjutaks veel midagi.
Siis võiks veel väikse spordi teha, rattaga tiir metsas või midagi.
Siis teeks nunnu õhtusöögi, suhtleks pere ja sõpradega.
Õhtul loeks voodis raamatut.

Millal sa viimati omaette olles laulsid? Millal sa viimati kellelegi teisele laulsid?

Omaette laulan ma pidevalt. Tõesti põhimõtteliselt kogu aeg. Mulle meeldib üksinda laulda.
Autos kaasa laulda, dušši all laulda.
Aga ainult üksinda.
Ma ei esine avalikult. Mitte kunagi.
Aga ükskord, mitte väga ammu,  kui me sõpsuga liiga palju liiga head veini olime joonud, laulsin talle “Smilersit”. “Et sa teaks”

Kui sul oleks võimalus elada 90-aastaseks ja seejuures valida, kas olla kuni elu lõpuni 30-aastase inimese keha või mõistusega, siis kumma sa valiks?
Päriselt ka tahaks keegi selles valikus olla elu lõpuni 30-aastase mõistusega? Et mitte midagi peale 30ndat poleks enam külge jäänud? Karm oleks.
Ma hakaksin joonistamist, prantsuse keelt ja klaverimängu õppima 30+!
Aga 30-aastase keha oleks teine asi. Mulle meeldiks.

Kas sul on mingi sisemine eelaimdus selle suhtes, kuidas sa sured?
Eesti olusid teades ja muid asjaolusid arvestades ilmselt üksinda hooldushaiglas.

Nimetage kumbki kolm asja, mis praegu tundub olevat teile mõlemale iseloomulik.
Nii hea praegu, et siin üksinda klaviatuuri kolgin/hiirt skrollin ?
See tähendab, et mina saan rahulikult kirjutada ja kui sa seda loed, ei näe ma kuidas sa suhtud. Ma ei pea paaniliselt tõlgendama su kehakeelt ja ära arvama, mida sa arvad.
Sina ei pea taluma mu intensiivsust ja  emotsionaalsust segatuna ülikoba suhtlemisoskusega.
Ma arvan, et see võiks olla meile mõlemale ühine nr.1 – elektrooniline kilp kaitseb suhtlemisfopaade eest.

Mille eest sa oled oma elus kõige tänulikum?
Et vanemast lapsest on kasvanud suurepärane inimene ja tundub, et ka nooremast saab asja.

Kui sa saaksid muuta midagi selles, kuidas sind üles kasvatati, siis mis see oleks?
Ema oleks võinud kasvõi natukenegi päriselt hoolida. Vägivallatut lapsepõlve sooviks.

Räägi partnerile nelja minuti jooksul oma elulugu nii detailselt kui võimalik.
Mitu tähemärki mahub nelja minutisse?
Ainult lollide ja halbade valikute meistriklass? Läbikukkumiste maailmameister ilma väiksemagi sotsiaalse õige-vale tunnetuseta?

Kui saaksid homme ärgates avastada endal mingi uue oskuse või võime, siis mis see oleks?
Musikaalsus kuluks ära. Tahaksin osata väga hästi klaverit mängida.

2 thoughts on “Armu minusse. Vol.1

  1. Huvitav! Kuidas ikka ja jälle takerduda eelarvamuste küüsi!?, ometi seda suurem on pärast äratundmisrõõm…
    Kust need küsimused välja genereerisid? 🙃😅

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s