fitlapblog

Elu võimalikkusest idée fixe raames

Ikka söögist onju.
Tegin just avastuse, et hetkel on iseendakese vaimse tervise huvides smuutisid mitte lasta kavasse tekkida. Ma olengi raske diagnoosiga ülesööja ning klaasike isegi ülihead kraami mu kõhtu ei täida. Nii ongi. Ilmselt annaks andur signaali alles siis kui näpud kurgus märjaks saaks. Pole mõtet. Selliste toidukordade juures hakkan ma isegi möödalendavaid linde väga kahtlase pilguga saatma.
Seega jään klassika juurde – pool taldrikut nulliringi kraami ja ülejäänu ikka midagi tahedamat.

Mõtlesin täna ka pohla-rukkileiva kooki teha, magusat tahaks noh, aga väike jalutuskäik Selverisse võttis isu ikka täiesti ära. Stevia – mis iganes ülihea värk see ka ära ei ole, maksis terve varanduse! Ja ma isegi ei tea, kas see maitseb mulle. Jääb äkki jälle seisma kapi peale nagu kõik varasemate programmide suhkruasendajad. Kaotatud raha, aga põhiliselt ikka oma lolluse pärast nutaks jälle silmad pihku. Sööks ja nutaks.
Kas seda imekraami kuskil enne proovida ka saab kui mitme tunni palk ühele miniatuursevõitu pakile ära kulutatud saab?
Ühesõnaga, kuna mulle enamasti ei ole suhkruasendaja maitse mokka mööda olnud, jääb projekt asendada kvaliteetne teelusikatäis pruuni suhkrut mõne tundmatu päritolu pulbriga lihtsalt ära. Üldse jäägu siis parem suhkur ära. Ma olen juba jõudnud etappi, kus olen suhkru tarbimist drastiliselt vähendanud, seega maailm ju põhimõtteliselt kokku ei kukuks.
Aga reklaamiklubi skeptilistele sõpradele pole plasside maitsete või ainult köögiviljadega mõtet korraldama hakata.
Ja mõistliku hinnaga kodujuustu nagunii ka ei müüdud. Kõikides pakkides loksus kenake kogus majanduskasvu. Minu ettekujutuses aga kodujuustu topsis loksutada ei ole võimalik. Seega – otsingud jätkuvad.

Ja veel üks asi. Need lastele mõeldud kummikommid. Midagi täiesti masendavat peab olema neisse lisatud kui pärast ühe pakutud ühiku äratarbimist tõuseb isu süüa pakk tühjaks ning minna ja hankida teine veel.
Nagu kunagi ammustel aegadel kartulikrõpsud. Ei saanud võta lihtsalt ühte.
Või keeduvorst. Ei olnud võimalik lõigata ainult ühte viilu.
KÕIK pidi ära sööma.
Kuna ma pole kartulikrõpse ja keeduvorsti söönud enam aastaid, olin unustanud need sõltuvust (ja majanduskasvu) tekitavad ained.
Ilmselt tuleb nüüd paari rattasõidutunniga teadmisi värskendada kui ei taha just, et seier kaalul tiirlema jääkski. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s